Juba Glehni eluajal nimetati tema nimega kaks tänavat – üks Nõmmel ja teine Peetri Aedlinnas (Petrovskaja Sloboda – praegune Pääsküla). Peale Pääsküla ühendamist Nõmmega nimetati teine neist ümber Kanarbiku tänavaks.

Glehni pärandiga oli lugu halb. Loss lagunes, omapärasele hoonele ei suudetud kohast otstarvet leida järgnevalgi aastakümnel (1920. aastal Nõmme alevivalitsuse pooli koostatud “Glehni majade nimekirjas” on lossi kohta märgitud: purustatud, uksed, aknad lõhutud. Väärtuseks märgitud 15000 marka LL).. Kuigi taotlusi oli: juba juulis 1919 tegi Mereobservatooriumi tolleaegne assistent Hjalmar Mäe ettepaneku ehitada Glehni vaatetorn ümber tähetorniks. Asutuse juhatajaks pakkus ta Tartu tähetorni endist direktorit professor Erich Schönbergi, laboratooriumi ja kontorihoonena oleks kasutusele tulnud ka loss. Huvitav plaan sumbus aga sõjaaja raskustesse ning torn pidi veel aastakümneid oma tundi ootama. 1930. aastate lõpus esitas ettevõtja ja Mustamäe supelasutuse rajaja Johan Must Nõmme linnavalitsusele ettepaneku anda Glehni loss talle kasutada. Sinna kavatses ta sisustada kohviku ja restorani, 50 aasta pärast pidi aga kogu asutus minema tasuta Nõmme linnale. Alanud pöördelised sündmused tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale.