NB! Leht on täiendamisel.

Nõmme usuelu

Nõmme Rahukirik enne ümberehitamist 1920. aastatel.

Vaimse elu üheks kandjaks on kirik. See on kultuuri osa, mis süvendab inimeste kõlbelist ning hingelist tunnetust. Nõmme esimese organiseeritud koguduse tekkimine seondub Manfred von Glehni nimega. Meie linna rajaja poeg leidis kutsumust siinse usuelu edendamiseks ning tegi seda üpris aktiivselt. Juba 1893. aastal asutas ta Jälgimäe baptistikoguduse, oli selle esimeseks vanemaks ja jutlustajaks. Kümme aastat hiljem, 1903. aastal  jätkati tegevust Nõmmel praegusel Puuvilja tänaval endise mehaanikatöökoja ruumes.

1904. aastal sai alguse Nõmme vennastekogudus. Esimeseks jutlustajaks oli Märt Rahamägi, tulevase EELK peapiiskopi isa. Peavarju saadi endises Glehni valukuuris.

Samas hoones hakati järgmisel aastal pidama ka luterlikke jumalateenistusi. Esialgu toimusid need kord kuus Keila kiriku konvendi korraldusel. Esimesi teenistusi pidas Keila koguduse abiõpetaja Ralph von zur Mühlen. 1906 – 1916 teenis samas Tallinna Jaani koguduse õpetaja William Grohman. 1913. aastal kinkis Manfred von Glehn äpardunud tööstuse mälestusmärgid koos kruntidega kogudustele. Luterlik kogudus tegi oma hoones juba samal aastal põhjalikuma remondi ning see omandas juba kiriku või kabeli ilme. 1918. aastal ehitati torn, järgmisel aastal saadi endisest Patarei õigeusu kirikust kolm kella (2-, 4- ja 6-puudased).

Viimase akti vastu protesteeris küll õigeusu sinod, kuid juriidiline osakond tunnistas kellad siiski riigi omandiks ja jättis kingi jõusse. Orel telliti 1921. aastal August Terkmanni töökojast, seni oli läbi aetud laenatud harmooniumiga. Kogudus iseseisvus 29. märtsil 1922, seni oldi Keila abikirik. Kaks aastat hiljem, 30. märtsil 1924 pühitseti Nõmme luterlik kirik tolleaegse õpetaja Anton Eilarti algatusel Tartu rahu mälestuskirikuks. Seejärel nimetati kirik Rahukirikuks ja kogudus Rahukoguduseks. Nii sai Nõmme oma Vabadussõja mälestusehitise analoogiliselt Paide rahvamaja ja Keila koolimajaga.

Nõmme Rahukiriku interjöör 1920. aastetel.
Manfred von Glehn oma Nõmme külaskäigul.

Varsti sai väikesest, vaevalt poolesaja liikmega kogudusest elujõuline, ligi nelja tuhande liikmega organisatsioon. Juba 1925. aastal valmis õpetajamaja, mis õnnistati sama aasta 12. juulil samuti tulevase peapiiskopi Hugo Bernhard Rahamägi poolt. 1931. aastal ehitati põhjalikult ümber kirik, kusjuures lisandus ka leerituba. 1936. aastast hakati korraldama Nõmme vaimulikke laulupäevi, milleks kirikuaeda ehitati isegi väike laululava.

1922. aastal käis Manfred von Glehn Nõmme baptisti koguduse kutsel Eestis oma mõttekaaslastega jumalaga jätmas. Siin nägi ta oma rõõmuks, et tema algatus on uue vanema Adam Strandberg  juhtimisel vilja kandnud. Kogudus arenes,  kingitud vana palvela jäi peagi kitsaks ning 1931. aastal ehitati samale krundile uus. Vastse hoone õnnistamine toimus sama aasta 15. novembril. Hoogustus muusikaline tegevus ja tööd alustas pühapäevakool. Koguduse vanemaks 1930. aastatel oli August Reinvald, liikmete arv oli tõusnud paarisajani.

Nõmme õigeusu kirikule kingitud krunt jäi 1920. aastate alguseni tühjaks. Alles 1922. aastal hakkas “jää” liikuma. 12. märtsil toimus luteri kiriku ruumes (!) kohalike õigeusklike esimene jumalateenistus, kus ülempiiskop Aleksander andis oma õnnistuse koguduse avamiseks Nõmmel. 21. juunil kinnitas sinod koguduse, augustis pandi kirikule nurgakivi ning preestriks õnnistati Christofor Vink. Algas pingeline ehitustöö. Raha selleks koguti annetustena üle terve Eesti. Tõsisteks abilisteks uuele preestrile olid koguduse esimees, tuntud Nõmme omavalitsustegelane Andres Punšun, koguduse nõukogu liikmed J. Vaga, linnaarst Aleksander Trusa jt.

Esimene vahesein toodi likvideeritavast sõjaväekirikust Kalamajas (1940. aastal asendati see Paldiski õigeusu kiriku vaheseinaga). Kiriku hoone (arh. Wladovsky) sai peagi katuse alla, ristide õnnistamine toimus  29. juulil 1923. Tolleaegne Nõmme Johannese kogudus oli segakogudus. Kolmel pühapäeval kuus toimus jutlus vene, ühel eesti keeles. Koguduse liikmete arv tõusis 1940. aastaks 500-ni.

Oma kirik oli ka Nõmme sakslastel, mille ehitamine (või  õigemini ehitamise algus) oli tihedalt seotud hääbuva Heakorra Seltsiga. Nimelt tellis selts 1925. aastal kohalikult saksa seltskonnategelaselt ja arhitektilt R. Natuselt oma rahvamaja rekonstrueerimise projekti. Rahapuudusel see ei teostunud, novembris 1928 hävis tulekahjus aga ka vana maja ise. Krundi ostis nüüd Nõmme Saksa Kiriku Ühing. Viimane tellis uue projekti samalt autorilt, nüüd aga kiriku koos pastoraadiga. Nõmme Saksa Lunastaja kogudus oli registreeritud 1927. aastal. Esimeseks sammuks oli nüüd õpetajamaja ehitamine Heakorra Seltsi maja vundamendile, mis valmis 1929. aastal. Kirikuhoone nurgakivi panekuni jõuti mitu aastat hiljem, 1932. aasta aprillis. Juba sama aasta 3. novembril võeti Nõmme Saksa Lunastaja kirik (Erlöserkirche)  kasutusele.

Saksa kiriku pastorid olid Alexander Siegfried ja Gotthard Hoerschelmann. 1939. aasta lõpus, pärast suurema osa sakslaste lahkumist, leidis  kirikus peavarju Paldiski luterlik kogudus. Nii olid Nõmme kirikud huvitaval kombel kahte liini pidi seotud Paldiskiga, selle traagilise saatusega Eesti linnaga.

Sõjajärgsetel aastatel Saksa Lunastaja kirik rüüstati ja sealsed varad tassiti laiali. Hoonet ennast kasutas Nõmme Tööstuskombinaat laona. 1948. aastal otsustati see anda ENSV Kunstnike Liidule ühisateljee loomiseks. Projektist ilmselt asja ei saanud, sest 1950. järgnes uus otsus – anda hoone haridusosakonna bilanssi ehitatava 30. keskkooli õppetöökodade sisustamiseks. 1957  -1958 ehitati hoone Kommunaalprojektis koostatud projekti järgi kapitaalselt ümber. Saalile valati raudbetoonist vahelagi ja muudeti akende kuju. Esimesele korrusele sisustati metalli- ja teisele puidutöökoda. Peale Eesti taasiseseisvumist hakkasid puhuma uued tuuled ka Lunastaja kiriku ümber. Töökojad koliti välja. Tööd kirikuhoone taastamiseks algasid 2005. aastal õpetaja Ove Sanderi ettevõtmisel. Taastamistööde projekti tegi arhitekt Fredi Armand Tomps, Nõmme Lunastaja kirik õnnistati 4. mail 2008, pühalikul talitusel osalesid peapiiskop Andres Põder, Tallinna praost Jaan Tammsalu ning titulaarpraost Paul-Gerhard Hoerschelmann Saksamaalt. Seejärel on oldud avatud nii kiriklikeks talitusteks Nõmme Rahukoguduse abikirikuna  kui ka kontserttegevuseks. Igal laupäeval õhtul toimub kirikus armulauaga palvust.

Sama 2008. aasta 31. augustil avati kirikus mälestusplaat Eesti Vabadussõjas langenud Balti rügemendi vabatahtlikele võitlejatele – baltisakslastele. Niisugune plaat oli algselt olnud Mustpeade vennaskonna majas Tallinnas (avati 1922. aastal) kuid hävitati nõukogude okupatsiooni ajal. Plaadil oli tol ajal 53 langenu ning 17 haavadesse-haigustesse surnute nimed. Enne plaadi taastamist tehti Eesti Sõjamuuseumis uuringud ning täpsustused, sealjuures lisandus veel üks nimi.