Nõmme esimene, Nikolai von Glehni asutatud, kool suleti 1908. aasta kevadel. Kauaks Nõmme ilma haridusasutuseta siiski ei jäänud. Juba sama aasta sügisel avati siin III järgu kroonukool, asukohaga nn. Sakkeuse majas Pärnu maantee ja Raudtee tänava nurgal. Peagi reorganiseeriti see kõrgemaks kroonualgkooliks, mis 1912. aastal kolis Glehni endisesse vorstivabrikusse Pärnu maanteel. 1913. aastast oli koolijuhatajaks Jaan Vaga, hilisem tuntud Nõmme omavalitsuse- ja tuletõrje- ja seltsitegelane. Rahvuslikult meelestatud noorel mehel kujunes koolitöö tolleaegse reaktsiooni ja venestamise tingimustes muidugi tõeliseks katsumuseks.

Meenutagem, et koolitöö toimus valdavalt vene keeles ning pidi olema kantud venemeelsusest ja tsaaritruudusest. Kas see “pidi” ka realiseerus, see sõltus juba õpetaja meelsusest, südametunnistusest ja leidlikkusest. J. Vaga oli mees, kes suutis Nõmme koolipoistele-tüdrukutele süstida rahvuslikku uhkust ja identiteeti neil iseseisvuse-eelsetel aastatel. 1917. aasta oktoobris kroonualgkool suleti ning korraldati ümber avalikuks algkooliks

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal töötas Nõmmel veel üks õppeasutus – nn. Trummeri 4-klassiline erakool, kus õpetus toimus saksa keeles. Nii nagu vene kroonualgkoolis, suhtuti ka siin eesti keelde halvustavalt ja tõrjuvalt. Nagu meenutab üks selles koolis õppinu, pidid õpilased üksteist jälgima. Kes tabati eesti keelt rääkimas, selle kaela pandi punutud nöör. “Vaene patune” pidi nüüd otsima uue ohvri, kellele see häbimärk edasi anda. Kelle kaela jäi nöör päeva lõpuks, pidi karistuseks pähe õppima saksakeelseid piiblisalme.