NB! Leht on täiendamisel.

Kõrts ja restoranid

Puhkuse ja puhkemajanduse juurde kuulus kindlasti ka mingi märjukese pruukimise paik – olgu see siis kõrts või restoran. Nõmme kõrtsi ajalugu küünib, nagu eespool juba märgitud, aastasadade taha. Alates 19. sajandi algusest  kuulus see Glehni perekonnale, kes aga ise asutust ei pidanud, vaid rentisid selle välja. Nii oli 1900. aasta paiku rentnikuks keegi Kulikovski, hiljem võttis kõrtsi üle eesti mees K. Alt. Kõrts oli ajaviitepaigaks põhiliselt lihtrahvale.

Nõmme kõrts 19. sajandi lõpus.

Kui aga Nõmme muutus väljasõidukohaks, tekkis vajadus ka “peenemale seltskonnale” mõeldud meelelahutuskoha järele. 1877. aastal asutaski ärimees J. Apfelbaum kõrtsi vastu üle tee (hilisema kinohoone kohale) restorani, kus ei puudunud võõrastemajagi. Aastal 1886, peale tulekahju, läks asutus uue omaniku A. Pekarski kätte, kes rajas siia keegliraja ja kõlakoja. Esinema kutsuti näitetruppe, orkestreid ja jõumehi nii Tallinnast kui ka mujalt. 20. sajandi algul oli restorani omanik Chr. Meyer. I maailmasõja päevil vahetas restoran viimast korda omanikku. J. Gustavsoni, kelle nime järgi Nõmme tolleaegset esindusasutust rahvasuus tunti, juhtimise all ei olnud restoranil aga pikka iga. Hoone hävis tulekahjus 1920. aastatel ja seda enam ei taastatudki.

Nõmme restoran.

Kõige peenem Nõmme seltskond napsitas aga muidugi Heakorra Seltsi majas, kuhu saadi puhvetipidamise õigus juba 1909. aastal. Ka siin aias oli kõlakoda, tehti näitemängu, mängis muusika ning kutsuti tuntud esinejaid. Siin käis mängimas ka Tallinnas asuva 96. Omski jalaväepolgu orkester.

Kahe maailmasõja vahel toimus Nõmme restoranikultuuris tähelepanuväärne kvaliteetne hüpe. Senised tegijad taandusid – Gustavsoni restoran hävis tulekahjus, vana kõrtsi ehitas uus omanik A. Aumann 1920. aastal ümber ning avas seal söögisaali nimega “Nõmme Vana Kõrts”. Kuigi mõne aasta pärast “ülendati” asutus restorani seisuse nime all “Nõmme”, ei suutnud ta võistelda uute kaasaegsete joogikohtadega.

1918. aastal asutas juba eespool tuntud Chr. Meyer uue restorani Pärnu maantee ja Männi tänava nurgale. 1920. aastate teisel poolel ei suutnud see vastu pidada konkurentsis teise vastavatud restoraniga “Silva”, mis asus Männi ja Raudtee tänava nurgal, peaaegu Meyeri restorani vastas. 1928. aastal lõpetaski Meyer tegevuse ja rentis hoone välja. Kuni 1933. aastani paiknes seal Nõmme linnavalitsus koos allasutustega, hiljem Nõmme Majaomanike Seltsi klubi, kus kümnendi lõpul töötas jälle restoran.

Restoranist “Silva” kujunes aga Nõmme nooblim ajaviite- ja väljasõidukohti, kus oli võõrastemaja, öölokaal ning … mis seal salata – soovijatele saadavad ka lõbusad daamid. 1932. aastal valiti “Silvas” esimene Miss Nõmme – neiu Benita Traks. 1937. aastal müüs senine omanik I. Ingermann asutuse A. Kuusikule, kes andis tolleaegse traditsiooni kohaselt sellele ka uue nime – “Palais Royal”.

1920. aastatel alustas Nõmmel tegevust veel kaks restorani. Üks neist asus Jaama t. 6 pritsimaja kõrval ning seda kutsuti omaniku järgi – restoran “Naarits”. Nagu eespool juba mainitud, ei takistanud see naabrus teda tuleroaks langemast ja seda lausa tähtsal riigipühal, 24. veebruaril 1926. A. Naarits pidi nüüd kolima kõrvalmajja. Seal pani ta oma joogikohale peenema ja ligitõmbavama nime – “Madrid”.

Omanikud vahetusid, lühemat aega oli majas ühingu “Koit” einelauaks nimega “Faun”. 1935. aastal avati aga seal restoran eksootilise nimega “Tokio”. Koos vormiga muutus sisugi, restoranis pakuti nüüd ka nimele vastavaid jaapani roogi. Teine restoran asus Nõmme jaama platvormi vastas Raudtee 11 ning kandis algselt võõrapärast nime “Lucullus”. 1920. aastal, seoses jälle omaniku vahetusega, võeti uueks nimeks “Talveaed”.

Kolmekümnendatel aastatel lisandus restoran “Hiiu” (lõpetas tegevuse küll juba 1936. aastal, mil läks spordiselts “Kalju” valdusse) ja uus restoran Pääskülas, mille iga teadaolevalt polnud samuti pikk.

1936. aastal oli koos supelasutusega avatud ka kohvik Mustamäe basseinide juures. Kaks aastat hiljem peeti seal maha veel üks “missinduse” etendus Nõmmel. Nimelt valiti basseini kuninganna ja kuningas. Viimaseks sai tuntud laulja Aarne Viisimaa, keda autasustati sini-must-valge lipuga, millel kiri: “Nõmme Supelasutuse kuningale 1938. aastal”. 1936 andis J. Must linnavalitsusele avalduse Glehni lossi  taastamiseks. Kava järgi kohustus ta siin avama restorani ja kohviku. 50. aasta pärast pidi loss minema tasuta Nõmme linnale. Millegipärast jäi see küllalt ahvatlev ettepanek toppama ja üks huvitav restoran Nõmmel avamata.  

1934 sai Nõmme oma “jalaviskamise” koha. Nimelt avati uues nn. Kahro majas, kinosaali all dancing-kabaree “Maxim”, mis pakkus igaõhtust programmi koos muusika ja tantsuga. Siin korraldati 1930. aastate teisel poolel linna koorekihi iga-aastased ballid ja linnavalitsuse vastuvõtud. Sealjuures kasutati tantsuks kinosaali.

Puhvetid-baarid tegutsesid samuti Nõmme jaama kõrval nüüdseks juba hävinud hoones ja kino fuajees. Nn. “Kahro II majas” avati 1937 samuti kohvik.

Lisagem, et enamikus neist restoranidest –“Tokio”, “Silva”, “Talveaed”, “Maxim” ning ka NMS restoranis, töötas oma professionaalne orkester, kahes esimeses ka võõrastemaja. Rääkimata juba teeninduskultuurist. Kõik see aitas kaasa Nõmme muutmiseks selleks, mis ta oli – armastatud väljasõidukohaks tallinlastele.

 

Restoran “Tokio”.
Restoran “Talveaed”.