NB! Leht on täiendamisel.

Saunad ja sanatooriumid

Esimeseks puhkajaid teenindavaks asutuseks Nõmmel oli saun. Asutus, mis tänapäeval on pelgalt vaid pesemise või leilimõnude nautimise koht, ei olnud varem seda teps mitte. Selle funktsioonid olid palju laiemad. Saun oli siis pigem raviasutus, vesiravila, kus saadaval mitmesugused tervistavad vannid, olles niiviisi sanatooriumi eelkäija.

Esimese saun-vesiravila või “vannimaja”, nagu seda tollal nimetati, asutas Glehn 1894. aastal. See asus Glehni majas nr. 27 (tolleaegse üldise numeratsiooni järgi), mis paiknes metsaalal praeguste Põllu, Mai, Metsa ja Silla tänava vahele jäävas ruudus. Saunameheks oli Glehni veovoorimees (ehk nn. trossimees) Johannes Jaanson. Asutuses oli kaks vannituba, riietusruum ja eluruumid pererahvale. Vesi tuli käsitsi kaevust välja vinnata ning pliidil kuumaks ajada. Pakuti võrdlemisi laialdast “menüüd”: soola-, sipelga-, kuuse- ning männikasvuvanne.

Vannimaja töötas suvekuudel kella 8 – 12-ni. 14. juunil 1902 asutas ettevõtlik mees Hindrek Kallan Valdeku tänavale teise sauna, kus oli saadaval auruvannid. Saunaskäimine maksis 10 kopikat, vann 50 kopikat tund. Terveks päevaks, kümneks tunniks, maksis vanni üürimine neli ja pool rubla. Paari aasta pärast vahetas Kallan sauna Glehniga köievabriku vastu. 1905. aastal müüs Glehn sauna omakorda kubermangu maamõõtja Mühlbergile. Viimane läks õige pea pankrotti, sest rahvas eelistas vana “vannimaja”. Nii oli sauna 1907. aastal omandanud Wilhelm Volkmanni esimeseks nõudeks, et vana vannimaja suletaks. Rahalistes raskustes siplev Glehn pidigi seda tegema.

Uus omanik võttis asja kohe suurelt ette. Saun ehitati ümber ja muudeti peagi (1910) Nõmme esimeseks sanatooriumiks, kuhu olid oodatud külastajad mitte ainult naabruses asuvast Tallinnast vaid kaugemaltki. Oma asutuse reklaamimiseks lasi Volkmann trükkida isegi seeria postkaarte, millel pildid sanatooriumist ja selle ümbrusest. Tutvustavast tekstist selgub, et pakuti soola-, muda-, turbamuda-, süsihappe-, männikasvude-, väävli-, auru-, merevee-  ja kuivi liivavanne. Muda toodi kohale Haapsalust, turvas aga siitsamast, Pääsküla rabast. Pakuti ka massaaži ning ravivõimlemist. Ei puudunud isegi elektriravi ja kõrgustikupäike. Sanatooriumi elektriga varustamiseks kasutatu tuule jõul töötavat generaatorit. Asutus oli avatud 1. maist 1. septembrini. Tema iga polnud kuigi pikk, sanatoorium hävis tulekahjus I maailmasõja päevil. Säilis vaid kaugemalt tulnud patsientidele mõeldud pansionimaja ja paar abihoonet Valdeku tänava ääres.

Wolkmanni sanatoorium.
Wolkmanni sanatooriumi sisevaade.

1920-ndad aastad tähistasid mitme uue sanatooriumi ehitamist Nõmmele. I maailmasõja päevil hävinud esimese sanatooriumi varemetele kerkisid nüüd kaks uut. Säilinud hoonetesse Valdeku tänava ääres avas endine omanik uuesti sauna või nagu seda reklaamiti ajakirjanduses – “Tervis-supelasutus W. Volkmann”. Pansionimaja Valdeku tänava ääres müüs ta aga Tallinna apteeker Richard  Scheibele. Viimane tegi hoones põhjaliku remondi ning avas sanatooriumi “Nõmme”. 1930. aasta märtsis kolis sinna sisse Eestimaa Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi sanatoorium. Asutuses oli 22 voodikohta.

Juba mõned aastad varem, 1926. aastal, oli Nõmmele toodud Tallinna Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi sanatoorium. Selleks ehitati Kivimäele uus ravikorpus (arh. E. Jacoby), mida 1931. aastal laiendati kahe tiibehitusega. Esimesed ravialused võeti vastu 7. juunil 1926. Ehitus läks maksma 238 tuhat krooni, sisseseade 78 tuhat. Uues sanatooriumis käis 1930. aastatel läbi keskmiselt kaks ja poolsada haiget aastas. Tervenemise protsent oli keskmiselt 70. Üks inimravipäev läks seltsile maksma keskmiselt 3,15 krooni. Teist sama palju oleks tulnud maksta haigel, kuid vaid kümmekond protsenti neist tasusid kulud ise.

Nõmme sanatoorium.

1930. aastate lõpus kerkis Nõmmele veel kaks tuberkuloosiravilat. 31. oktoobril 1938 avati Kivimäel sõjaväe sanatoorium. Kohta sellele oli hakatud otsima juba kaks aastat varem. Kaaluti mitut paika nii Võru-, Viljandi- kui ka Petserimaal. Peatuma jäädi aga Nõmmel. Valiku põhjenduseks toodi eelkõige sobivad looduslikud ja klimaatilised tingimused, samuti koha lähedus suuremale garnisonile, Tallinnale. Hoone püstitamiseks ning sisustamiseks määrati Vabariigi Presidendi korraldusel riigikaitse fondist 250 tuhat krooni. Voodite arv sanatooriumis oli 60 (30 ohvitseri + 30 allohvitseri ja sõdurit), sealjuures olid toad 1-4 kohalised. Uue raviasutuse avamine toimus suure pidulikkusega: kohal olid president Konstantin Päts, ülemjuhataja kindral Johan Laidoner  ning peaminister Kaarel Eenpalu. Muuseas, see on teadaolevalt ainuke kord, kus kõik need kolm Eesti poliitika  suurkuju korraga Nõmmet on külastanud. Sanatooriumi juhatajaks määrati sanitaarkapten Herbert Hold.

Nõmme sõjaväe sanatoorium.

1940. aastal valmis kopsuhaigete ravila Pääskülas Raba tänaval. Selle püstitas Nõmme linn riigisummade toetusel. Avamisest võttis Nõmme linnategelaste kõrval osa ka sotsiaalminister Oskar Kask.  Hoone, mille projekteeris linnaarhitekt F. Wendach, maksumuseks kujunes üle 100 tuhande krooni, kusjuures sisustus maksis 20 tuhat. Voodikohti oli 44. Ravila oli mõeldud haigetele, kes põdesid tuberkuloosi raskel kujul ning vajasid seetõttu tingimata eraldamist teistest inimestest. Personal toodi Taheva sanatooriumist, töö toimus Nõmme linnaarsti  kontrolli all.

Nii leidsid tee Nõmme kosutavasse ja tervendavasse õhku selle kõige suuremad vajajad – kopsuhaiged.

Kõrvuti sanatooriumitega ei unustatud ka “vana tegijat” – sauna. Esimene tänapäeva mõistes avalik saun ehitati Nõmmele 1931. aastal. Tollal nimetati seda “uueks saunaks”, eristamaks asutist samas kõrval asuvast Volkmanni “vanast saunast”. Saun, mille projekti autor oli R. Natus, on töötanud lähiminevikuni välja. Ka seal sai omal ajal võtta ravi-, sealhulgas mudavanne. Nende üle pidas järelvalvet üks ettevõtte osanikke, Nõmme linnaarst A. Trusa. Saun töötas neli päeva nädalas. Neljapäeval oli oodatud “peenem” publik. Siis maksis pilet 35 senti, pingid olid kaetud linadega ja oli muidki mugavusi. Reedel, laupäeval ja pühapäeval oli saun lihtrahvale. Istuda tuli paljal puupingil. Ka pilet oli odavam – 25 senti.

1938. aasta märtsis avas aga uksed o/ü “Silikat” saun Pärnu maanteel. Enne ehitamise alustamist taotles tehase juhtkond Nõmme linnavalitsuselt kinnitust, et lähema 20 aasta jooksul ei lubata piirkonnas Liivalt Hiiuni ehitada ühtki avalikku sauna. Asutus valmis väga lühikese ajaga, viie kuuga. Hoone arhitekt oli F. Wendach, saun oli projekteeritud 50+50 inimesele. Lisaks oli 4 numbrisauna (vannituba)