NB! Leht on täiendamisel.

Ujulad

Nõmme kui kuurordi üheks probleemiks oli ujumis- ja suplemisvõimaluste puudumine. Vea otsustas parandada Glehn, kes üritas kas või osaliselt kompenseerida oma luhtaläinud kanaliehitust.  Ta rajas I maailmasõja eelõhtul koguni kaks ujumispaika. Üks neist asus Pääsküla jõe käärus, praeguse Sõbra tänava läheduses. Tehnoloogia oli lihtne: jõkke ehitati laudpõrand, koht piirati planguga, lisaks riietusruum ja valvur-piletimüüja. Koha miinuseks oli kaugus Nõmme keskusest, alanud sõja- ja revolutsioonikeerises vajus see peagi unustusse, kõik lagunes ning kasvas võssa. Teine üritus oli lossi kohal Mustamäe all tiikide süsteemi loomine. Need olid kapitaalsemad, raudkividega vooderdatud ja ette nähtud nii suplemiseks kui ka paadisõiduks. Koht oli küll kättesaadavam kuid allikaline raudkülm vesi sobis supluseks vaid kõige palavamatel suvepäevadel. Mootorpaate aga, nagu algul plaanitud, ei jõutud tiikidele sõitma panna.

1925. aastal, peale Nõmme kandmist kuurortide nimekirja, kerkis taas üles ujumisbasseinide rajamise küsimus. Kus tekib vajadus, leidub alati ka ettevõtlikke mehi. Plaane esitati mitu: kaaluti võimalusi juhtida Pääsküla jõgi Nõmmele, kasutada puurkaevude vett basseinide täitmiseks jne.

1930. aastatel sündis plaan rajada basseinid Kivimäe ja Pääsküla vahel raudtee ääres paiknevasse liivavõtuauku. Viimane oli küllalt suur (ca 250×90 meetrit) ja sügav. Siia tekkinud tiiki toitsid looduslikud allikad, “metsiku” supluskohana oli ta päris aktiivselt kasutusel. Tekkinud kava järgi pidi tiiki hädaabitööde korras süvendatama, rajatama supelhoone ning kõlakoda. Töödega alustatigi 1933. aastal ning jätkati järgmisel hooajal. Paraku kaevati süvendamisel läbi vettpidav vahekiht ning veetase tiigis hakkas vähenema, kuni kadus peaaegu sootuks.

Nõmme ettevõtja Johan Must pakkus välja oma kava – ehitada supelasutus Mustamäe nõlva alla, kasutades ära looduslikke allikaid. Kuigi see plaan oli kõige realistlikum, leidus ka palju vastaseid. Põhilise vastuargumendina esitati sealset ehitustegevuseks vähesobivat soist pinnast ja paiknemist nõlva põhjapoolse külje all. Ei olnud pääsu pilgete eest ajakirjanduseski. Kõigist hoolimata esitas J. Must 1927. aastal Nõmme linnavalitsusele taotluse ehitusloa saamiseks, mis ka peatselt rahuldati. Siis aga kerkis esile ootamatu takistus. Nimelt ei kuulunud need Mustamäe jalami maad veel Nõmme linnale vaid olid linna, valitsuse ja Manfred von Glehni pärijate vahelise vaidluse objektiks. Läbirääkimised ja protsessid võtsid aastaid, alles 1934. aastal omandas linn need maad ja müüs hinnaga 20 senti/m² edasi soovijatele. J. Must ostis nüüd soovitud maad ja… Uus takistus – abist keeldusid nii linnavalitsus, spordiseltsid kui ka kohalikud ärimehed. Majandusministeeriumilt saadud 15000 kroonise laenuga alustati 1935. aasta sügisel siiski tööd. Juba järgmise aasta suvel valmis üks 50-meetrine bassein ja kohvikuhoone (arh. Tõnis Mihkelson) ning 16. augustil 1936 peeti pidulik avatseremoonia 3000 inimese osavõtul.

Mustamäe bassein suvel.
Mustamäe bassein talvel.

Järgmisel aastal ehitati riietusruumid, avati teinegi bassein, 10-meetrine hüppetorn ja luigetiik. Alates avamisest viidi basseinis läbi mitmeid suurvõistlusi ujumises, nii Eesti esivõistlusi kui ka rahvusvahelisi jõuproove.1938. aastal loodi Mustamäe spordiharrastajate Selts, mis korraldas muuhulgas ujumisvõistlusi J. Musta karikale.

Mitmed meistritiitlid viis siit tulevane laulja Georg Ots, kes 1939. aastal püstitas samas ka Eesti rekordi 800 meetri ujumises.27. juulil 1938 andis basseini kohvikus malesimultaani suurmeister Paul Keres.  Muutmaks asutust aastaringseks, avati siin talvel liuväljad ja korraldati talisuplustki. 24. detsembril 1940 supelasutus natsionaliseeriti. ning see läks Tallinna Hotellitrusti haldusse. Endisest omanikust J. Mustast sai ettevõtte hooldaja ning alates 1944 Mustamäe kuurortide valitseja. Sellel kohal töötas ta kuni 1947. aastani. Realiseerimata jäid mitmed plaanid sh. kolmanda basseini ehitus ning köisraudtee rajamine Mustamäe nõlvale.

30. novembril 1945 viidi basseinid spordiselts Kalev alluvusse. Algul jätkati pooleliolevat ehitust, valmisid uued riietuskabiinid ja uus 10-meetrine hüppetorn arhitekt Peeter Tarvase projekti järgi (1947). Siis aga huvi rauges, “rahva omandusse” sattunud vara lagunes. Ainsana valutas südant endine omanik, kes kirjutas kirja isegi tolleaegsele Tallinna peaarhitektide D. Brunsile. Lubadusi anti kuid midagi praktilist ette ei võetud. 1977. aastal viis tuli hävingu lõpule. Kinnitust leidis tõde, et mis on kõigi oma, pole kellegi oma. Nõmme oli ilma jäänud ühest armsamast puhkepaigast.

1975. aastal valmis “Kommunaalprojektis” basseinide taastamisprojekt. Algas pikk ja vaevarikas protsess, basseinid jõuti remontida ja avada kuid siis tuli taas seisak.

2005. aastal valmis uus hoone (arhitektibüroo Ehala ja Irik). 2006 sai valmis ekstreemspordirada ja sama aasta 9. septembril avati kompleks uuesti. Nüüd  juba kolmandat korda ning loodetavasti jäädavalt.