1923. aastal tehti ajalooline ja perspektiivitundega otsus: elektrifitseerida 11,2 kilomeetri pikkune Tallinn-Pääsküla raudteeliin. Tuletame siinkohal meelde, et sel ajal polnud elektriraudteed kusagil Baltikumis ega Soomeski, rääkimata „suurest naabrist” Nõukogude Liidust (seal valmis esimene liin kaks aastat hiljem, 1926 Bakuus).
Esimene proovisõit tehti 19. augustil 1924, liin avati liikluseks sama aasta 20. septembril. Kümnendi teisel poolel alustati teise rööpmepaari paigaldamist, üksteise järel avati uued rongipeatused: 3. novembril 1924 Kivimäel, 10. veebruaril 1926 Hiiul ja sama aasta 16. septembril Rahumäel. Nõmme jaam omandas üha enam linna peajaama staatust. Teisest küljest oli Nõmme strateegilisel positsioonil pealinna külje all – Balti jaam vajas n-ö varujaama „tagalas”. Ning kolmandaks, vajasid post ja telegraaf samuti uusi ruume. Oli selge, et vana jaamahoone ei suutnud kõiki tekkinud vajadusi rahuldada.