Friedebert Tuglas (1923. aastani Friedebert Mihkelson, Võnnu kiriku sünnimeetrikas eesnimi Wridebert) sündis 2. märtsil 1886 Ahja mõisas, kus tema isa pidas puussepa ja hiljem aidamehe ametit. Õppis Prangli kihelkonna-, Uderna ministeeriumi- ja Tartu linnakoolis ning seejärel Hugo Treffneri gümnaasiumis. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist, veetis arreteerituna kaks kuud Toompea vanglas, aastatel 1906 – 1917 oli pagulasena Soomes, Pariisis, Münchenis ja Genfis, rändas Skandinaavias, Itaalias ja Hispaanias, õppides ja ammutades endasse Euroopa kultuuri. Oma esimese tuntuse sai juba vanglas kirjutatud luuletusega „Meri“.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse Noor-Eesti. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud “Siuru” (1917 – 1919) ja “Tarapita” (1921 – 1922).
Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks (1922) ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925 – 1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja “Looming” esimese toimetajana (1923 – 1926). Aastatel 1929 – 1940 oli Tuglas Eesti Kirjanduse Seltsi esimees.
Tuglase loomingut on jagatud kolmeks perioodiks. Esimene, kuni 1914 aastani, oli otsingute aeg, kuhu kuuluvad põhiliselt jutustused ja novellid. Teine, kõrgperiood 1914 – 1925, mida tähistas romaan „Felix Ormisson“ (1915) ning mitmed uusromantilised novellid. Kolmas, psühholoogilise realismi periood 1925 – 1971, mille tähtsamaks näiteks on lapsepõlveromaan „Väike Illimar“ (1937). Lisaks avaldas ta reisikirju ja mälestusi ning monograafiad Juhan Liivist, A. H Tammsaarest ja Mait Metsanurgast, uurimusi nagu “Eesti Kirjameeste Selts”, “Lühike Eesti kirjanduslugu” ja „Ado Grenzsteini lahkumine“ ning kirjanduskriitikat. Ta tõlkis kirjandust soome ja vene keelest. Tuntuimad neist on Aleksis Kivi „Seitse venda“ ja Anton Tšehhovi novellide tõlked.
Tuglase teeneks loetakse, et ta avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu Juhan Liiv, Jaan Oks, Hendrik Adamson ja Marie Heiberg, keda laiem üldsus ei tundnud või oli unustanud. 1944. aastal sai Tuglasest nõmmelane. Tema mahapõlenud Tartu kodu asemel anti talle Marie Underile ja Artur Atsonile kuulunud maja, selle endised omanikud olid lahkunud välismaale. Nõukogude võim aktsepteeris esialgu tuntud rahvakirjanikku, 1946 valiti ta ENSV teaduste akadeemia korrespondentliikmeks ning talle anti rahvakirjaniku aunimetus. Kuid peale kurikuulsat 1950. aasta märtsipleenumit muutus kõik, talt võeti ära rahvakirjaniku nimetus ja heideti välja kirjanike liidust. Tema raamatud keelati ning isegi tema nimi kaeti tõlkeraamatuil tushiga. Üks vähestest endistest sõpradest ja tuttavatest, kes ei kartnud ja suhteid ei katkestanud, oli Oskar Luts, hea sõber juba Tartu päevist. Tema ainsaks elatusallikaks jäi akadeemiku palk, sest see ühendus ei visanud kedagi välja. 1955. aastal õigused siiski taastati ja 1956. aastal sai ta tagasi ka rahvakirjaniku nimetuse.
1970. aastal tegi Tuglas testamendi, millega pärandas kogu oma vara sh elumaja Teaduste Akadeemiale, ühendusele, kes teda rasketel päevadel ei hüljanud. Tema soov oli, et majast saaks muuseum ja kirjanduskeskus. Pärandvara arvele võtmise komisjoni nimekirjade andmetel oli Tuglaste raamatukogus 12 618 raamatut ja kunstikogus 1014 teost. 2. märtsil 1976, kirjaniku 90. sünniaastapäeval, avati Tuglase Majamuuseum külastajatele. 9. jaanuaril 1993 nimetas Teaduste Akadeemia Tuglase Majamuuseumi ümber Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks.
F. Tuglas suri 15. aprillil 1971 ja maeti Tallinna metsakalmistule. Tema ärasaatmisele Estonia teatris oli tulnud tuhanded inimesed, hüvastijätjate järjekord kulges ümber Estonia ja draamateatri. See oli nagu suur hüvastijätt kadunud ajastuga. Juba Tuglase eluajal, 1971. aasta märtsis hakati välja andma temanimelist novelliauhinda, mille ta ka ise 1972. aastal postuumselt sai. 1971. aastal nimetati Veere tänav Nõmmel Väikese Illimari tänavaks. F. Tuglase nimelised tänavad on Tartus ja Põlvas. 1986. aastal avati Tartus talle monument. Tema nime kannab Ahja keskkool. 2011. aasta emiteeris Eesti Post tema 125. sünniaastapäevaks mälestusmargi.
2000. aastal valiti Friedebert Tuglas Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.