Peeter Grünfeldt sündis 1. oktoobril 1865 Tartumaal Aakre vallas kooliõpetaja perekonnas. Õppis Rõngu ja Puhja kihelkonnakoolis ning Tartu õpetajate seminaris. 1886 – 1891 töötas ta õpetajana Aakre-Põhu valla-, Valga Peetri kiriku- ja Aakre-Pühaste vallakoolis. Aktiivne tegevus kohalikes seltsides viis aga noore mehe peagi vastuollu venestusmeelse rahvakoolide inspektoriga. Seepärast otsustas ta vastu võtta “Eesti Postimehe” toimetaja J. Tülgi kutse ja suundus ajakirjandusse. Kaastöid ajalehtedele oli teinud ta varemgi. P. Grünfeldt töötas 1891 – 1893 ja 1896 – 1904 “Postimehe” ja “Eesti Postimehe” toimetuses Tartus ja Tallinnas. Vahepeal (1893 – 1896) proovis ta ära ka kaupmehe ameti, pidades raamatukauplust Valgas. Seejärel toimetas ta ajalehte “Rahva Lõbuleht” (1904 -1906) ja “Virulane” (1909 – 1910), oli “Päevalehe” üks asutajaid 1905 ja toimetaja kuni 1908. aastani.
1913. aastast siirdus P. Grünfeldt Tallinnas asunud Põhja-Eesti Ühispanga teenistusse. Paralleelselt jätkas ta siiski ka ajakirjaniku tööd. Juba 1922 asutas ta ajakirja “Romaan”, mille toimetajaks jäi 1933. aastani. Nimetatud tõlkeajakirjas tutvustati eesti lugejat selle tosina aasta jooksul enam kui kuuekümne rahva kirjandusega.
P. Grünfeldt on Eesti läbi aegade kõige produktiivsem kirjamees, kes ajavahemikus 1888 kuni 1935 kirjutas, tõlkis ja koostas umbes 450 raamatut. Ta oli universaalne rahvavalgustaja, kelle osa rahva lugemisharjumuse arendamisel ja teadmiste tõstmisel ei saa alahinnata. Tema originaalsest kirjavarast väärib esiletõstmist memuaarteosed “Mälestused Juhan Liivist” ja “Minevikku jälgimas”, jutukogud “Külatänavast” ja “Killud”, mitmed noorsooraamatud ning muidugi isamaaluule ja laulutekstid, mis viisistatult leidsid tee ka meie laulupidudele. Tema kirjutatud olid laulud paljudele kaitseliidu üksustele ja sõjaväeosadele. Paljuski just see isamaalisus põhjustas P. Grünfeldti nime mahavaikimise paljude aastate jooksul. Tõlgetest on esikohal H. Ibseni näidendid, H. Sienkiewiczi “Ristirüütlid”, hulgaliselt lastekirjandust jms . Lisaks ilmusid tema sulest mitmed õpikud, populaarteaduslikud ning vaimulikud raamatud. Samas ei olnud ta mitte päevagi vabakutseline literaat, kogu tema looming sündis kutsetöö kõrvalt.
Ja veel midagi – luuletused oma kodulinnast Nõmmest ning kaasalöömine siinses seltskonnaelus. Jaanuaris 1930 valiti ta vastloodud Nõmme teatriseltsi “Lämmeküne” esimeheks. Selle ühenduse osa kohaliku teatrielu edendamisel oli suur, nõmmelasteni toodi hulk häid algupärandeid ja dramatiseeringuid, indu said ka teised siin tegutsenud isetegevuslikud näitetrupid. Hiljem jätkus aktiivne tegevus Nõmme Hariduse- ja Rahvamaja Seltsis ning Meestelaulu Seltsis, Tallinna Meestelaulu Seltsi liige oli ta olnud juba varem. Mainitud organisatsioonid, aga samuti Eesti Ajakirjanike Liit (1936), valisid P. Grünfeldti oma auliikmeks. Lisaks vääristati tema teeneid Eesti Punase Risti III (1934) ja Kotkaristi III klassi (1935) teenetemärgiga. Viimast anti tavaliselt vaid kõrgematele sõjaväelastele riigikaitseliste teenete eest. Eesti kirjanikest evisid Kotkaristi III klassi veel vaid Anna Haava ja Eduard Vilde.
P. Grünfeldt oli oma eluajal kindlasti üks populaarsemaid Nõmme kodanikke, oma kodulinna laulik, rahvamees selle sõna parimas tähenduses. Tema surm 11. aprillil 1937 oli suur löök kaaslinlastele. Matuserongkäigust, mis suundus kirjaniku kodust Valdeku tänaval läbi Nõmme keskuse Hiiu-Rahu kalmistule, võttis osa mitu tuhat inimest. Samal aastal moodustati tema mälestuse jäädvustamiseks Hauamonumendi Püstitamise Komitee, mille etteotsa valiti Nõmme Gümnaasiumi direktor Alfred Teaste. Skulptor Roman Haavamäelt tellitud hauasammas avati piduliku tseremooniaga kirjaniku 2. surma-aastapäeval 11. aprillil 1939 ja on seisnud aegade kiuste tänapäevani.