16.02.2025 Perehommik – külas Liina Velner ja Kadri Roosi — Loe lähemalt

Marie Under – luuletaja

Marie Under.

Marie Under sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas. 1891 – 1900 õppis ta Tallinna saksa tütarlaste koolis. Töötas seejärel “Teataja” toimetuses, kus tutvus niisuguste eesti poliitika ja kultuuri suurkujudega nagu Konstantin Päts, Eduard Vilde ja Ants Laikmaa. 1902 – 1906 töötas ja elas M. Under Moskvas. Naasnud Eestisse, sukeldus ta kohe siinsesse kirjandusellu. M. Under oli kirjandusrütmituste “Siuru” ja “Tarapita” asutajaid, nende ühenduste nö esiluuletaja. Esimesed luuletused oli ta tegelikult avaldanud  juba 1904. aastal Postimehes. Järgnesid avaldamised ajakirjades ja almanahhides ning iseseisvad lüürikakogud: “Sonetid” (1917), “Eelõitseng”  ja “Sinine puri” (mõlemad 1918). Tema loomingu esimest perioodi iseloomustavad armu- ja looduselamuste siiras ja jõuline väljendus, senist eesti luulet ilmestanud tagasihoidlikuse ja kahvatute värvide minetamine.

1920. aastatel kujunes Underist eesti luule üks väljapaistvamaid esindajaid. Kümnendi lõpupoole valmisid tema loomingu paremikku kuuluvad kogumikud: “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast suvepäevast” (1928) ja “Õnnevarjutus” (1929). 

Luuletaja looming vajab sobivat keskkonda, milleks Nõmme männimets ja vaikus on ideaalsed – seda eriti tundliku stiilida looja jaoks.  1933. aasta oktoobris asus M. Under koos kirjanikust abikaasa Artur Adsoniga Veere (praegune Väikese-Illimari) tänavale valminud majja. Arhitektiks oli Edgar Kuusik VR II/3, kes sobitas hoone ideaalselt ümbritsevasse keskkonda.  M. Underi loomingu Nõmme-perioodi iseloomustab kaldumine filosoofilistele mõtisklustele. Saabunud okupatsioon ja sõda lisasid siia oma rahva saatusele ja inimlikele kannatustele kaasatundmise. Nii sündisid kogumikud “Kivi südamelt” (1935) ja “Mureliku suuga” (1942).

M. Under tegeles ka tõlketööga, tema sulest on ilmunud niisugused maailmakirjanduse teosed nagi H. Ibseni “Peer Gynt”, M. Lermontovi “Luuletused”, Fr. Schilleri “Mary Stuart” jt. Neil aastail arvati ta Londoni PEN-klubi (1937) ja Soome kirjanike Liidu auliikmeks. 1944. aasta septembris lahkus M Under läheneva punaarmee eest Rootsi.  1945 – 1957 töötas ta Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis. Paguluses ilmusid ka mitmed tema koduigatsusest ja filosoofilisest avarustunnetusest kantud luulekogud.

Kodumaal seevastu oli M. Underi nimi tabu. Tema maja Nõmmel anti 1944. aastal kasutada kirjanik Friedebert Tuglasele. 2. märtsil 1976 avati seal F. Tuglase majamuuseum, kuid endiste elanike, M. Underi ja A. Adsoni, “olemasolu” jäädvustada ei lubatud. Keelustati isegi nimetahvlite paigaldamine hoone välisseinale. See ebaõiglus heastati 3. oktoobril 1993, kui majas avati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Nüüd juba koos mälestustahvlitega. 1996. aastal emiteeris Eesti Post margi kus peal portreemaal Marie Underist (kunstnik Ants Laikmaa). 2000. aastal valiti M. Under Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. 2010. aastal avati Eesti Rahvusraamatukogu ees temale mälestussammas (skulptor Mati Karmin).

M. Underi elutee oli selleks ajaks ammu lõppenud. Ta suri 25. septembril 1980 ja maeti Stockholmi Metsakalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Artur Adsoni, tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Rahumäe kalmistule oma vanemate hauaplatsile.