Kui Voldemar Pansolt küsiti, kus ta elab, ütles ta: Kivimäel. Just nii, mitte nõmmelane, ta oli kivimäelane.
Sündis Panso aga hoopis kaugel, Venemaal Siberis, kuhu tema mõisamoonakatest vanemad olid enne I maailmasõda välja rännanud. Eks ikka paremat elu otsima. Seal Tomski linnas väike Volli 30. novembril 1920 ilmavalgust nägigi.
Tartu rahuleping andis eestlastele võimaluse kodumaale opteeruda ja seda perekond peatselt ka tegi. Isa Hans Panso rentis Nõmmel Kivimäele ehituskrundi, algus oli raske, isegi ehitusprojekt tehti võlgu. Aga pereisa oli kõva meistrimees ning leiutaja, kellele ükski töö ei käinud üle jõu. Ta ehitas krundile maja, aga meisterdas valmis ka oreli, millel ise mängis, lõõtspilli oma pojale, treipingi, fotoaparaadi ning isegi kirjutusmasina. Tema eriliseks harrastuseks oli aga puunikerdus ja imepisikeste taskunugade meisterdamine. Ta olevat valmistanud kihvleo peale kaks tosinat käänispeaga taskunuga, mis kõik ühte napsuklaasi ära mahtusid! Ruumi olevat ülegi jäänud. Aga Hans Panso suurim projekt, ehitada võimas kellatorn, kus kõik nõmmelased õiget aega teada võivad saada, jäi siiski teostamata.
Sellisesse perekonda sündimine ei saanud jääda heade tulemusteta. Tulevase teatrimehe anded ja huumorimeel avaldusid juba õpingute ajal, kõigepealt Nõmme algkoolis ja seejärel Nõmme Gümnaasiumis, mille V lennus ta 1938. aastal lõpetas. Koolis vedas ta teatriringi, tegi aktiivset kaastööd gümnaasiumi almanahhile „Sulesädemed“, kirjutas luuletusi, teda jätkus igale poole.
Koolis avaldus ka tema huvi oma kodukandi ajaloo vastu. Panso oli esimene, kes hakkas uurima Nõmme tekke ja arengu lugu, Nõmme asutaja, arendaja ja hinge Nikolai von Glehni elulugu. Oli ju vana Glehn vägagi sarnane tema oma isa, vana Pansoga. Mõlemad olid ideede generaatorid, visionäärid, meistrimehed ja leiutajad. Ning eks tema haridusteegi algas kunagises Glehni vorstivabrikus, kus kohalik algkool asus. 1939. aastal ilmus Pansol Osnapi varjunime all kohalikus ajalehes „Nõmme Leht“ pikem joonealune läbi mitme numbri „ Mees, kes rajas Nõmme“. Lugu mehest, idealistist, kes Panso sõnade järgi nägi küll suuri lõppe ja tippe kuid ei näinud neid aluseid, mis neid lõppe ja tippe oleks kandnud.
Edasi tuli õpingute jätkamine ja ameti valik. Esimene eelistus oli Tartu Ülikool kuid … Aga anname sõna Pansole endale: Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada. Kelleks ma unistasin saada, selleks ei saanud. Tahtsin saada meremeheks, klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks.
Juhus tahtis teisiti. 1938. aastal asutati Tallinna Konservatooriumi juurde Lavakunstikool. Panso läks nii igaks juhuks eksamitele proovima ja saigi sisse. 1941. aastal lõpetas ta selle kooli esimese ja ainukeseks jäänud lennu, koos Ilmar Tammuri, Kaarel Toomi ja Ellen Liigeriga, kui vaid mõnda mainida. Järgnes töö Tallinna Draamateatris näitlejana. 1950. aastal jätkusid õpingud Moskva Teatrikunsti Instituudis (GITIS), mille ta legendaarse Maria Knebeli õpilasena 1955. aastal lõpetas. Seejärel lavastajatöö Draamateatris, kus teda juba ootas sama kooli 1953. aasta Eesti stuudio lend – Ita Ever, Ervin Abel, Jaanus Orgulas, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement, Vello Rummo ja mitmed teised meie teatri- ja kinoelus ilma teinud korüfeed. Eestis oli selleks ajal näitlejate-lavastajate ettevalmistamine katkenud. Selle taastamise võttis Panso oma elutööks. 1957. aastal asutas ta konservatooriumi juurde lavakunstikateedri, mida juhatas oma surmani. Juba kateedri I, 1961. aasta lennu lõpetasid nii mitmedki tulevased Eesti teatrikunsti teerajajad ja tema elutöö jätkajad – Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Tõnu Aav jt. Ning siis tuli jälle pööre tema elus, rahutu vaim otsis uusi väljakutseid. Lavakunsti kateedri II lennu baasil asutas Panso 1965. aastal uue teatri – Eesti Noorsooteatri, mille peanäitejuhi kohale ta samas ka astus. Ning ikka edasi – 1970. aastal näeme teda juba Tallinna Draamateatri peanäitejuhi rollis. Sellele kaasnes loominguline töö – kümned ja kümned lavastused teatrites ning teadusuuringud, mille tulemusena valmis kandidaaditöö teemal „Töö ja talent näitleja loomingus“. Oli valmimas doktoritöö režiist, mis aga jäi lõpetamata, sest aeg seiskus Suure Meistri jaoks. Voldemar Panso lahkus igavikku 27. detsembril 1977. Valitsev ideoloogia ja selle paine kurnas loomingulise inimese ja laastas tema tervise. Seda ei korvanud ka mõned kuud varem saadud NSV Liidu rahvakunstniku tiitel. Tema viimseks puhkepaigaks sai Tallinna metsakalmistu.
Vaadates Panso elule tagasi võime öelda, et tema rajas oma lõpud ja tipud kindlale alusele, mille vilju me maitseme tänapäevani.
Ma pole ühtegi õpingut ega tööd, ühtegi teed ega mäkketõusu pooleli jätnud; olen läinud edasi, hambad ristis, ootamatuid jõuvarusid endas ammendades.
2000. aastal valiti Voldemar Panso Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. Tema 100. juubeliks 2020 aastal emiteeris Eesti Post postmargi. Kivimäe jaama juures avati tema mälestuspink.