Tulevane Eesti kunsti suurkuju Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 Viru-Jaagupis. Kunstihariduse omandas ta Peterburi ja Düsseldorfi Kunstide Akadeemias, Müncheni A. Ažbe kunstikoolis ja -akadeemias.
Juba 1895 sai K. Raud vabakunstniku nimetuse ning 1897 õiguse õpetada keskkoolides joonistamist. Aastatel 1904 – 1914 töötaski ta Tartus kunstiõpetajana, sukeldudes samas aktiivselt kunstiellu. K. Raud võttis osa esimese kunstinäituse organiseerimisest 1906 ning oli 1912 üks “Noor Eesti” asutajaliikmeid. Kõrvuti kunstielu organiseerimisega oli tal suur osa eesti rahvaluule ja vanavara kogumisel. Juba 1894 alustas ta meie vanavara talletamist, oli üks Eesti Rahva Muuseumi ja seltsi asutajaid (1909) ning juhtis aastaid muuseumi kogumistööd.
K. Raud oli Eesti Vabariigi muinsuskaitse algatajaid, aastatel 1919-24 juhtis ta Haridusministeeriumi muinsuskaitse valitsust ning oli ühtlasi muuseumite korraldaja. Nendel ametikohtadel alustas K. Raud muinsuskaitseseaduse ja arhiivide põhimääruse väljatöötamist, tema initsiatiivil keelati riigile väärtuslike kunstiteoste väljavedu. Kõrvuti pingelise tegevusega jätkas ta pedagoogitööd olles õpetaja mitmes Tallinna koolis sh Riigi Kunsttööstuskoolis. Ning muidugi kunst, mis oli talle tähtis igal elu- ja tegevusperioodil – illustratsioonid “Noor Eesti” väljaannetele ja “Kalevipojale”, rahva elu-olu käsitlevad taiesed. Juba Saksamaal õppides oli välja kujunenud tema uusromantiline, sümbolismist ja juugendstiilist mõjutatud stiliseeriv laad. Ta kasutas peamiselt sütt ja pliiatsit, vähem õli-, tempera- ja guaššvärve ning akvarelle. K. Raud osales ka edukalt mitmetel võistlustel sh Eesti post- ja tempelmarkide, riigivapi (1921, II auhind) ja rahamärkide ( teostus 10-margane kassatäht, 1919) ideekavandite konkurssidel.
Alates 1924. aastast tegutses K. Raud põhiliselt vabakutselisena. Leidmaks oma loometööle sobivat keskkonda jäi tema pilk peatuma Nõmmel. 1929. aastal valmis tal siin, tolleaegsel Piirmanni (praegu Kristjan Raua) tänaval, maja koos ateljeega. Algas tema loomeelu üks viljakamaid perioode, kus ta lõi hulga sümbolismist ja ekspressionismist mõjutatud teoseid, hiljem ka muinas-, loodus- ja olustikuainelisi joonistusi. Saamaks inspiratsiooni, väljus K. Raud tihti oma Nõmme ateljeest ja suundus maale. Nii valmisid Pedaspeal (1938 – 1939) ja Riguldis (1940) kunstniku tippteoste hulka loetavad talu- ja maastikuvaated.
Teenete eest Eesti kultuuri edendamisel evis K. Raud Eesti Punase Risti V (1935) ja III klassi (1938) teenetemärgi, ta oli valitud paljude seltside ja organisatsioonide sh Eesti Muuseumi Ühingu (1932) ja Õpetatud Eesti Seltsi (1939) auliikmeks. 1935. aastast kandis ta Tartu Ülikooli filosoofiaaudoktori austavat nimetust. 1937. aastal pärjas tema loomingut Pariisi maailmanäituse grand prix, 1940. aasta kuulutati temanimeliseks kunstiaastaks. 4. juunil 1940 valiti K. Raud Nõmme linna aukodanikuks. See on tiitel, mida pole ei enne ega pärast teda rohkem välja antud. 1940. aasta nõukogude okupatsioon, selle järgnenud sõda ja poja kaotus ruineerisid oma rahva saatusele kaasa elava kunstniku tervise. K. Raud suri 19. mail 1943. aastal. Tema ärasaatmine Rahumäe kalmistule kujunes suurejooneliseks rahvuslikuks manifestatsiooniks, millest olid sunnitud osalema ka saksa okupatsioonivõimu esindajad. K. Raud sängitati oma kaksikvenna, kunstnik Paul Raua (1865 – 1930) kõrvale, nende kalmu ehib vanameistri enda kujundatud mustast graniidist mälestusmärk (teostus skulptor Juhan Raudsepp).
K. Rauale on püstitatud mälestussammas Tallinna (1969, Kalju ja Eha Reitel) ja tema nime sai juba kunstniku eluajal tänav Nõmmel (1927 Raua, 1989 Kristjan Raua). 1973. aastast antakse välja Kristjan Raua-nimelist kunsti aastapreemiat. 12. novembril 1984 (sic! Nõmme linna aastapäeval) avati tema majas Nõmmel muuseum, mis praeguseks on kahjuks oma uksed sulgenud. Tema portree on 1992. aastal emiteeritud Eesti 1-kroonisel paberrahal.
2000. aastal valiti Kristjan Raud Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.