Nõmme omavalitsus, alevi- ja linnaõigused

Nõmme omavalitsuse algus 1913 – 1917

Aastatel 1913–1917 kasvas Nõmme elanikkond 1,5 korda, elamuid rajati rasketel sõja-aastatel juurde aga vaevalt 8%. Korteripuuduse leevendamiseks soojustati suvilaid, muudeti need aastaringseks elamiseks sobivaks. See oli üks kindlamaid eeldusi iseseisvaks administratiivüksuseks saamisel, mida taotles üha energilisemalt ka Nõmme Heakorra Selts.

Pöördeline 1917 Nõmmel

1917. aasta 5. märtsil likvideeriti Tallinnast tulnud revolutsionääride poolt Nõmme politsei, relvad konfiskeeriti ning dokumendid hävitati. Täitmaks tekkinud lünka moodustati samal päeval 11-liikmeline miilitsakomitee, kelle ülesandeks sai miilitsa koostamine usaldusväärsetest Nõmme kodanikest, sõidulubade ja isikutunnistuste väljaandmine.

Nõmme alev

Esialgu kavatseti Nõmmele taotleda valla õigusi. Kui aga Venemaa Ajutine Valitsus kehtestas uue aleviseaduse, otsustati Nõmme aleviks muuta ja paluda Harju maavalitsusel see nõukogu ette viia. Oma istungil 12. septembril 1917 arutas Harju maanõukogu seda palvet ning otsustas Nõmme eraldada Saue ja Harku vallast iseseisva alevina, luues siin alevivalitsuse.

Nõmmele linnaõiguste andmine 12. novembril 1926

Tulemus saadeti otsusena ka siseministeeriumi. Nii oli terve aasta väldanud võitlus lõppenud “linlaste” võiduga. 12. novembril 1926, kell 15.45 Eesti aja järgi saabus siseministri allkirjaga telegramm valitsuse otsusega Nõmmele linnaõiguste andmise kohta. Siiski ei alistunud alevi pooldajad veel lõplikult, algatades allkirjade kogumise otsuse muutmiseks. Laekus 298 allkirja, mis jäid siiski teadmata põhjustel siseministrile saatmata.

Nõmmest saab linn

1920. aastate keskel sai üha selgemaks tõsiasi, et alevi nappide vahenditega pole võimalik Nõmmet majandada. Tegemist oli ju Eesti suurima aleviga, mille elanikkond oli ületanud 10 000 piiri! Kuigi 25. novembril 1925 saavutati Nõmme arvamine kuurortide (avalike suvituskohtade) nimekirja, mis võimaldas kehtestada vastava lisamaksu ning andis vabamad käed oma elu korraldamiseks, ei lahendanud see põhiprobleemi.

Nõmme areng 1926 – 1940

Nõmme arendamisel järgnevatel aastatel jälgiti kindlat vahekorda Tallinnaga põhimõttel, et Tallinn annab nõmmelastele tööd, Nõmme tallinlastele puhkuse. Seda arvestades arendati kohalikku infrastruktuuri, asetades pearõhu just teenindusele, väiketööstusele ja puhkemajandusele. Tuntud olid Nõmme tuberkuloosiravilad, ravisaunad, restoranid ja muidugi sellega kaasnev puhas õhk ja tervistav kliima. Nii kujunes välja üpris eriline sotsiaalne struktuur. Tervelt 1/3 peretoitjatest olid ettevõtjad ja 2/3 palgatöötajad. Viimastest said omakorda 2/3 tööd Tallinnas ja 1/3 Nõmmel. Nii kujunes suhetes Tallinnaga välja omapärane sümbioos, mis mõlemale linnale kasulik oli.

Pöördeline 1940

1940. aastaks oli Nõmme elanikkond kasvanud 22 000-ni. Nõmme oli väljakujunenud linn oma infrastruktuuri ning hästi funktsioneeriva omavalitsusega. Siin ei puudunud midagi, mis ühel linnal olema pidi: oma teater, raadiojaam, ajaleht, muuseum, kaubandus-teenindus.

Nõmme Muuseum