Esialgu kavatseti Nõmmele taotleda valla õigusi. Kui aga Venemaa Ajutine Valitsus kehtestas uue aleviseaduse, otsustati Nõmme aleviks muuta ja paluda Harju maavalitsusel see nõukogu ette viia. Oma istungil 12. septembril 1917 arutas Harju maanõukogu seda palvet ning otsustas Nõmme eraldada Saue ja Harku vallast iseseisva alevina, luues siin alevivalitsuse.

Bürokraatlik aparaat oli Nõmme alevi algaastail väga väike –  alevivanem (esimestel aastatel aleviameti esimees) ja  tema kaks  abi, kellest üks oli ühtlasi toitlusameti juhataja. Sekretär saadi palgale alles juulis 1919. See oli nö täidesaatev pool. Seadusandlik pool, alevivolikogu, koosnes seevastu algul 40 liikmest. 1923. aastal, pärast aleviseaduse muutmist, langes see arv 21-le. Volikogu eesotsas olid esimees ja tema abi. Võimude lahususe rõhutamiseks ei tohtinud alevivanem ja alevivolikogu esimees olla ühest fraktsioonist.

Alevivalitsusel tuli määrata ka Nõmme piirid. Probleeme tekkis Pääsküla ühe osa, Peetri Aedlinna ja Valdeku (Männiku)  kuuluvuse määramine. 1917. aastal olid need osad Nõmmest jäänud täpselt määramata ning segaste aegade tõttu piir jäänud kinnitamata. Selle tagajärjel pidas alevivalitsus Peetri Aedlinna ja Valdekut Nõmme osaks, kuid Harku, Kurna ning Saku vallavalitsus keeldusid seda tunnistamast. Alevivalitsuse korraldatud küsitlus sealsete elanike hulgas andis seevastu aga ühinemist pooldava vastuse.  Küsimuse lahendas lõplikult siseministri määrus 26. aprillist 1923, mis fikseeris täpselt Nõmme piirid ja eraldi klausliga luges vaidlusalused piirkonnad Nõmme osaks.

Korduvalt tegeleti ka tänavanimede muutmisega. Tsaariaeg oli Nõmmele päranduseks jätnud hulga võõrapäraseid nimesid. Esimene revideerimine toimetati 17. märtsil 1922, muudeti eelkõige tänavanimed, milledele pandud “üksikute majaomanike nimetused, mis mitte kodanikude tundele ei vasta” . Tegelikult polnud küsimus ainult majaomanikes, vaid lausa tsaariperekonna liikmetes.  Nii sai Aleksandrist Nurme, Nikolaist Ida (praegune Idakaare), Romanovist Tähe, Kullapist Silla, Promenaadist Männi, Datschi tänavast Õie jne. 

Teine suurem nimede muutmine 1925. aastal puudutas eelkõige Pääsküla piirkonda.  Koos selle korrastustööga alustati ka majade nummerdamist tänavate kaupa ning lõpetati nende eristamine vaid omaniku nime järgi.