Nõmme arendamisel järgnevatel aastatel jälgiti kindlat vahekorda Tallinnaga põhimõttel, et Tallinn annab nõmmelastele tööd, Nõmme tallinlastele puhkamise võimalused. Seda arvestades arendati kohalikku infrastruktuuri, asetades pearõhu just teenindusele, väiketööstusele ja puhkemajandusele. Tuntud olid Nõmme tuberkuloosiravilad, ravisaunad, restoranid ja muidugi sellega kaasnev puhas õhk ja tervistav kliima. Nii kujunes välja üpris eriline sotsiaalne struktuur. Tervelt 1/3 peretoitjatest olid ettevõtjad ja 2/3 palgatöötajad. Viimastest said omakorda 2/3 tööd Tallinnas ja 1/3 Nõmmel. Nii kujunes suhetes Tallinnaga välja omapärane sümbioos, mis mõlemale linnale kasulik oli.

1937. aastal tekkisid Nõmmel uued administratiivsed taotlused – üha rohkem võimendus mõte muuta ta maakonnalinnaks, Harjumaa keskuseks. Järjest enam korraldati siin Harjumaa üritusi: tuletõrjemanöövreid, spordivõistlusi, laulupäevi. Pole ka imestada: 1930. aastate lõpus oli Nõmme elanike arvult viies Eesti linn ja rühkis jõudsalt neljandale kohale. Vastavalt 1938. aasta linnaseadusele oli Nõmme II astme linn koos Pärnu, Narva, Rakvere, Viljandi ja Valgaga. Oma selles staatuses edestas ta mitut maakonnalinna, Paide, Haapsalu ja Kuressaare olid III astme linnad.