Aastatel 1913 – 1917 kasvas Nõmme elanikkond 1,5 korda, elamuid rajati rasketel sõja-aastatel juurde aga vaevalt 8%. Korteripuuduse leevendamiseks soojustati suvilaid, muudeti need aastaringseks elamiseks sobivaks. See oli üks kindlamaid eeldusi iseseisvaks administratiivüksuseks saamisel, mida taotles üha energilisemalt ka Nõmme Heakorra Selts. Seda esialgu aga ei saadud. Üks põhjus võis olla alanud sõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus. Selts aga koosnes põhiliselt sakslastest ja kadakatest. 

Enne suurte segaduste algust suudeti siiski kätte võidelda suvituskoha õigused. Need anti Nõmmele väga kõrgel tasemel: 14.(27.) märtsil 1914 Riiginõukogus vastuvõetud seadusega, mille tolleaegsete tavade kohaselt kinnitas tsaar Nikolai II isiklikult.

Kuigi Nõmmest oli aastatega kujunenud iseseisev üksus, allus ta administratiivselt ikka Saue vallale, iga pisima küsimusega tuli pöörduda sealsesse vallamajja. Teekond Sauele raiskas, arvestades tolleaegseid transpordiolusid, terve päeva. I maailmasõja segastel aegadel unustati Nõmme aga üldse, liiga palju probleeme oli eneselgi. Nõmme elanikud olid jäetud täielikult saatuse hoolde. Lisaks oli siia saabunud mitu tuhat lätlast-sõjapõgenikku, mis omakorda põhjustas toiduainete kallinemist ja nende kadumist turult üldse. Kohalikus elus hakkas nüüd üha suuremat rolli mängima tuletõrje selts kui kõige organiseeritum jõud. 1916. aasta augustis valiti Nõmme VTS peameheks Jaan Vaga ning senine saksa- ja venekeelne asjaajamine viidi järk-järgult üle eesti keelele.

Tuletõrje võttis enesele kaks tähtsat omavalitsuslikku funktsiooni – elanike varustamise esmatähtsate kaardikaupadega (jahu, suhkur, petrooleum) ning turvalisuse tagamise. Nimelt moodustati 9. oktoobril 1916  J. Vaga algatusel 5-liikmeline toitluskomitee, kes taotles kubernerilt loa vastavate kaupade eraldamiseks ja jagamiseks Nõmme elanikele.