1920. aastate keskel sai üha selgemaks tõsiasi, et alevi nappide vahenditega pole võimalik Nõmmet majandada. Tegemist oli ju Eesti suurima aleviga, mille elanikkond oli ületanud 10 000 piiri! Kuigi 25. novembril 1925 saavutati Nõmme arvamine kuurortide (avalike suvituskohtade) nimekirja, mis võimaldas kehtestada vastava lisamaksu ning andis vabamad käed oma elu korraldamiseks, ei lahendanud see põhiprobleemi.

Väljapääsuna teatas Vabariigi Valitsus 1925.a. siseministeeriumi kaudu otsusest muuta rida aleveid eesotsas Nõmmega linnadeks. Nõmme alevivolikogu arutas seda küsimust esmakordselt 13. novembril 1925 ning üksmeelne otsus oli ettepanek vastu võtta. Et teada saada ka elanike arvamust, kutsuti 24. juunil 1926  eraldi koosolekutele kokku alevi majaomanikud ja üürnikud. Neile kodanikele aga, kes koosolekule tulla ei saanud või ei tahtnud, korraldati hääletus alevivalitsuse ruumes.

Nõmme majaomanikud suhtusid plaani väga ettevaatlikult. Kardeti peamiselt suurenevat maksukoormust ning tehti ettepanek küsimuse lahendamine edasi lükata, kuni majaomanikud suudavad oma “kandejõudu” tõsta. Üürnikud seevastu olid aga linna tulised pooldajad. Hääletamine alevivalitsuse ruumes andis tulemuse: poolt – 333, vastu – 252. Alevivalitsus jätkas samaaegselt eeltöid Nõmme staatuse muutmiseks. Arhitekt R. Natuselt ja maamõõtja K. Puhvelilt telliti Nõmme generaalplaan, mille volikogu ka heaks kiitis.  27. augustil 1926 oli volikogu taas koos. Tõdeti, et hääletamisel on nõmmelased passiivsed, sest hääleõiguslikke kodanikke oli siin tol ajal üle 5,5 tuhande. Tehti ainuõige järeldus, et enamik Nõmme elanikke suhtub asjasse ükskõikselt ja küsimuse peab lahendama volikogu siinse rahva seadusliku esindajana. Samas mööndi, et Nõmme aedlinna elu ei saa korraldada aleviseaduse alusel ja maksma tuleb panna linnaseadus. Kinnisel hääletamisel oli poolt 9 ja vastu 3 inimest, üks sedel oli tühi.