Igal aastal 2. veebruaril tähistasime Nõmme Rahukirikus Tartu rahu aastapäeval. Vaid päev pärast seda pidulikku sündmust on aga kiriku „ristiisa“ Anton Eilarti sünnipäev.
A. Eilart sündis 3. veebruaril 1892. Särevere vallas Järvamaal talupidaja perekonnas. Haridustee kulges läbi Änari valla- ja Paide linnakooli Aleksandri gümnaasiumi Tallinnas, mille ta lõpetas 1910. aastal. Edasi tulid vaheaegadega õpingud Tartu Ülikoolis – algul ajaloo-, keele- ja seejärel usuteaduskonnas, kuni 1920.a. ta juba küpse isiksusena selle õppeasutuse lõpetas.
Kirikuõpetaja prooviaasta möödus tal 1919/20 aasta talvel ja 1921.a. suvel Laiusel, kus aastaid oli pastoriametit pidanud üks eesti rahvakiriku rajajaid, hilisem Tartu Ülikooli rektor ja peapiiskop Johan Kõpp.
Kõrvuti õpingutega osales A. Eilart aktiivselt üliõpilaselus. Ta oli üks esimesi, kes 1913. aastal ühines vastloodud korporatsiooni “Ugala” must-sini-valge lipu alla. 1915. aastal oli ta valitud selle üliõpilasühenduse abiesimeheks (subsenior), 1916. aasta kevadsemestril aga täitis esimehe (senior) kohustusi. Tema loodud oli ka “Ugala” lipulaul, mis aga peale korporatsiooni taastamist pole aktiivset kasutust leidnud.
A. Eilart ordineeriti kirikuõpetaja ametisse 11. juunil 1922. ja järgmise 1923. aasta 17. aprillil kinnitati ta vastiseseisvunud Nõmme koguduse pastoriks. Nii, nagu kogus jõudu linnaõiguste poole pürgiv Nõmme alev, nii arenes ka siinne kogudus ja ühes sellega ka seatud hingekarjane. 30. märtsil 1924 võttis kogudus A. Eilarti ettepanekul vastu otsuse, mille kohaselt Nõmme kirik tahab olla Tartu rahu mälestuskirikuks. Peale pühitsemistalitust nimetati kirik Rahukirikuks, kogudus aga Rahukoguduseks. Nii muutus kirik Vabadussõja mälestusmärgiks Nõmmel, analoogiliselt Paide rahvamaja ja Keila koolimajaga.
Nõmme Rahukirikut teenides möödusid A. Eilarti elu paremad aastad, kuni võõra võimu vägivald ta sellelt töölt kõrvaldas. Olgu märgitud, et nende vaevalt paarikümne aastaga sai väikesest poolesaja liikmega kogudusest elujõuline, ligi 4 tuhande liikmega organisatsioon. Tehtud töö leidis väärtustamist – 1933. aasta juulis annetas kogudus talle kuldristi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeima autasu.
1925. aastast oli Eilart ühtlasi Nõmme garnisoni, pioneerpataljoni, ning 1938. aastast ka kaitseliidu Nõmme malevkonna vaimulik.
Siiski ei piirdunud tema tegevus vaid kirikutööga.
Tõelise rahvamehena jätkus teda kõikjale. 1926. aastal algatas ta koos Nõmme haritlastega kohalikud laulupäevad, mis omakorda oli stiimuliks siinse kultuuri arengule. 1930. aastatel oli ta vaimulike laulupäevade initsiaatoriks. Aktiivselt lõi ta kaasa seltskondlikus elus. Temata möödunud ühtegi suuremat üritust, olgu see siis juubel, mõne seltsi lipu õnnistamine jms. Tõelise looduse- ja loomasõbrana oli ta 1930. aastal üks Nõmme Loomakaitse Seltsi asutajaid ja juhte. Seda tööd jäi märkima Rohelise Risti teenetemärk. Seda armastus oskas ta edasi anda ka oma noortele sugulastele – tema vennapojast Jaan Eilartist sai üks Eesti looduskaitse juhtfiguure.
Kõigele sellele lisandus aktiivne osalus oma kodulinna juhtimisel. Kahel korral, 1934 ja 1939, valiti Anton Eilart majaomanike rühma kandidaadina Nõmme linnavolikogu liikmeks.
1940. aasta veebruaris valiti A. Eilart ajalehe “Eesti Kirik” peatoimetajaks. Eesti rahvale raskel ajal, juunis 1941, sai temast Tallinna praostkonna abipraost. Kui piiskop J. Kõpp 1944. aastal emigreerus, oli A. Eilart tema kohustuste ülevõtja, mees, kes üritas hinges hoida ja taastada meie õpetajatest tühjenenud kirikuid.
1941. aasta sügisel pöördus repressiivorganite valvas pilk Eilarti poole, algasid ülekuulamised. Kartes arreteerimist, põgenes ta koos abikaasaga sama aasta novembris kodust varjates end mitmel pool Eestis sugulaste juures ning kirikus asuvas peidikus. Kuid julgeoleku käsi oli pikk – ta tabati ja arreteeriti 29. märtsil 1948. Kinnipidamisel kadus julgeolekumeeste taskusse Eilarti kallim autasu, kuldrist. Ihaldatud saagi kättesaamiseks kangutati noaga lahti seda hoidnud karp. Järgnes kohus ja otsus – 8 aastat vangistust vastavalt kurikuulsale §58-10 .
Peale vabanemist Mordva vangilaagrist 1955. aasta detsembris Eilartit enam Nõmmel töötada ei lubatud. Rahva teenimist tuli jätkata Rannamõisa kirikus. Siiski ühel korral, koguduse 50 juubelil 1972. aastal, pääses ta veel kodukiriku altari ette.
Sealtpeale polnud talle enam palju antud. A. Eilart suri 16. novembril 1972 ja sängitati mulda Hiiu-Rahu kalmistul. Kalmistule, mille ta ise 12. augustil 1923 oli pühitsenud.
