Juhan Kukk sündis 13. aprillil 1885 Virumaal Salla vallas. Õppis Salla valla- ja Väike-Maarja kihelkonnakoolis, lõpetas Tartu Reaalkooli (1904) ja Riia Polütehnikumi kaubandusosakonna, kus 1910.aastal sai I järgu diplomi. Õpinguaastail oli ta lähedane “Noor-Eesti” ringkondadele, võttis osa 1905. aasta sündmustest, akadeemiliselt kuulus korp! Vironia ridadesse. Tema aktiivsema poliitilise elu periood seostub Eesti Vabariigi loomisega ja noore riigi esimeste aastatega. 1917 oli J. Kukk Tallinna Eesti Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, lisaks Maavalitsuse rahaasjanduse osakonna juhataja. Tema suureks teeneks on just Eesti rahasüsteemile alusepanemine.
Olles Ajutise Valitsuse ning hiljem (kuni 1920 aasta keskpaigani) O. Strandmanni ja J. Tõnissoni valitsuse raha- ja riigiasjade ministriks viis ta sisse Eesti oma raha, Eesti marga, ning kindlustas seda rasketel Vabadussõja aegadel. Väljend “viis sisse” on siin päris õigel kohal, sest oma algperioodil koosnes ministeerium vaid kolmest inimesest: minister, riigikassa juhataja ja asjaajaja. Koristaja oli mitme ministeeriumi peale. Kogu varandus mahtus lahedasti ühte tuppa.
Sellesse perioodi kuulub ka Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. Just J. Kukk oli see, kes koostas Iseseisvusmanifesti teksti, mis sel päeval pidulikult ette loeti. See on fakt, mida seni vähe teadvustatud. Teenete eest Eesti Vabariigi loomisel oli J. Kukk autasustatud tsiviilteenete I järgu Vabaduse Ristiga (VR III/1).
1920 – 1921 aastal, Piibu ja K. Pätsi valitsustes, oli J. Kukk kaubandus-tööstusminister. 1922. aasta novembrist kuni 1923. augustini oli ta aga ise Riigivanemana valitsuse eesotsas.
J. Kukk oli Asutava Kogu ning I ja II Riigikogu saadik Tööerakonna nimekirjas, 1921 – 1922 ühtlasi Riigikogu esimees. Hiljem ta loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest, pühendudes tööle õpitud erialal ning ühistegevuses. Juba 1919 oli ta Eesti Ühistegeliku Liidu üks asutajaid ja juhte, 1923 – 1924 ja 1926 -1930 Eesti Tarbijateühistu Keskühistu (ETK) direktor. Vahepealsetel aastatel (1924 -1926) Eesti Panga direktor. 1931 asus J. Kukk juhtima Eesti üht suuremat tekstiiliettevõtet, Balti Puuvilla Ketruse ja Kudumise Vabrikut ning oli ühtlasi ka vastava aktsiaseltsi esimees. Samas jätkus aega ka õppejõutööks Tartu Ülikoolis.
1923. aastal sai J. Kukest nõmmelane, arhitekt Karl Burmani projekti järgi valmis tema maja Õie ja Liiva tänava nurgal. Vaatamata suurele töökoormusele jätkus aega kaasalöömiseks ka kodulinna seltskondlikus elus. Tema lahkel kaasabil loodi 1927. aastal Nõmme Majaomanike Pank. Aastatel 1927 – 1931 oli ta selle asutuse nõukogu esimees. Samal ajal täitis ta ka Nõmme Kindlustusseltsi esimehe kohuseid. 1930. aastal valiti J. Kukk Nõmme linnavolikogu liikmeks „Iseseisvate kodanikkude ühenduse“ kandidaatide nimekirjas. 1932. aastal astus Juhan Kukk ka Nõmme Rahu koguduse liikmeks. Kuni selle ajani oli ta olnud hingekirjas oma sünnikihelkonna Simuna kirikus. Nõmme kirikus laulatati Juhan Kukk 15. juunil 1935 oma kauaaegse elukaaslase Helmi Taskiga, kellega ilmalik kooselu algas juba 1913. aastal. Samas kirikus abiellus 4. novembril 1939 ka nende poeg Nathan.
Olles Rotary International peaesindaja Balti riikides, asutati tema initsiatiivil 1936. aastal Nõmme Rotary Klubi, kolmas Eestis peale Tallinna ja Tartu klubisid.
Okupatsioonivõimud arreteerisid Juhan Kuke juba 16. oktoobril 1940. Järgnes tribunal ja otsus – 8 aastat vangilaagrit. Seda aega polnud kohtualusel määratud ära kanda – J. Kukk suri 4. detsembril 1942 Arhangelski oblastis Kargopollag’is ja kadus nimetusse hauda. Teda mälestab vaid sümboolne kalm perekonna matmisplatsil Hiiu-Rahu kalmistul. 20. juunil 2006 sai vähemalt osaliselt tasutud tänuvõlg suurele Eesti riigimehele Juhan Kukele – tema renoveeritud majal avati mälestustahvel. Rahvarohkel üritusel osales ka president Arnold Rüütel.