Konstantin Sirotkin sündis 6. märtsil 1890 Tallinnas käsitöölise perekonnas. Peale linnakooli lõpetamist töötas ametnikuna tsemendivabrikus “Port Kunda”. 1912 kutsuti K. Sirotkin tsaariarmeesse, I maailmasõja tegi ta läbi algusest lõpuni, sai lahingutes mitu korda haavata ja teenis vapruse eest välja kolm Georgi risti. 1918. aasta saksa okupatsiooni ajal asus ta elama Rakverre, kus oli tegev kohaliku kaitseliidu organiseerimisel. Vabadussõjas võitles K. Sirotkin Narva rindel, oli seejärel Virumaa kaitseliidu ülema abi ja 1920 samas KL 6. osakonna ülem.
1920. aastal sidus K. Sirotkin oma elu Nõmmega. Siin tegutses ta aktiivselt ärialal olles alates 1922 leivatööstuse omanik ja 1927 – 1933 linna I viinapoe juhataja. 1920 astus K. Sirotkin ka Nõmme VTÜ liikmeks.
1922 loodi paljuski tema initsiatiivil kohalik spordiselts “Kalju” (oli ka seltsi esimene esimees). 1926 oli ta Nõmme Kaupmeeste Ühingu asutajaid. Lisaks aktiivne osalemine KL Nõmme malevkonna taastamisel 1924. aastal detsembris ja hilisem töö selles kaitseorganisatsioonis I kompanii ülemana. Kahel korral, 1927 ja 1934, valiti K. Sirotkin Nõmme linnavolikogu liikmeks.
K. Sirotkini põhitööks jäi siiski Nõmme tuletõrje edendamine. 1924 oli ta II pritsijaoskonna asutajaid ja esimene juht. Juba sama aasta mais valiti ta peamehe abiks ja 30. mail 1926 Nõmme VTÜ peameheks. See oli keeruline aeg, Nõmme tuletõrje organisatsioon oli lõhenemas sisetülidest. Puudus kindla käega juht – selleks sai K. Sirotkin.
Juba mõne aasta pärast hakkas uue peamehe tegevus vilja kandma. Nõmme VTÜ tõusis peagi Eesti tuletõrje esiritta. Muretseti tuletõrjeautod, moodne alarmsüsteem ja ehitati kolm uut pritsimaja: Liivale, Kivimäele ja Nõmme keskusesse. Suurt tähelepanu pöörati meeskonna väljaõppele. Nõmmest kujunes peagi keskus, kus sai tuletõrjealast väljaõpet terve Põhja-Eesti. 1930. aastatel hakkasid Nõmmel toimuma regulaarsed Harjumaa tuletõrjepäevad.
Meeskonna ja eriti noorte füüsilise ettevalmistuse parandamiseks loodi 1930 Nõmme VTÜ juurde spordiring. 1932 lisandus sanitaarjaoskond ja gaasikaitse rühm. Viimased korraldasid nõmmelastele iga-aastaseid õppusi. Nii muutus Nõmme tuletõrje tänapäevase päästeteenistuse sarnaseks polüfunktsionaalseks organisatsiooniks. Kõigi nende ettevõtmiste üheks vedajaks oli K. Sirotkin. Nagu tuletõrjejuhile kohane, esindas ta Nõmmet ka väljaspool: alates 1924 osales ta kõigil Tuletõrje Liidu kongressidel, käis delegatsiooni koosseisus Soomes ja Lätis.
Pärast 1937. aasta tuletõrjereformi määrati K. Sirotkin Harjumaa brigaadi Nõmme divisjoni pealikuks, ühtlasi ka Nõmme linna tulekaitse üldjuhiks. Tuletõrjes osales kogu ta perekond: abikaasa Natalie oli Nõmme ja Harjumaa naistuletõrje juht, poeg Guido noortuletõrjuja.
K. Sirotkini teeneid oli vääristatud kõigi tuletõrje aumärkidega kuni Kõrgema Hoolsusmärgini (1935 ). Ta oli valitud Nõmme VTÜ auliikmeks ja aupeameheks; tal oli Läti, Leedu ja Soome tuletõrje teenetemärgid, Eesti Punase Risti V (1935) ja Rohelise Risti III klassi teenetemärk ning Allveelaevastiku Sihtkapitali teenetemärgid. K. Sirotkin võis kanda haruldast tunnusmärki, mida peale tema omas vaid üks mees Eesti tuletõrjes: hõbedast tuletõrjekiivrit meeskonna autogrammidega. See oli tunnuseavaldus Nõmme tuletõrjujailt oma juhile ja rahvamehele.
K. Sirotkin arreteeriti juba septembris 1940 – nii ohtlik tundus ta uutele võimumeestele. Teda süüdistati muuhulgas põrandaaluse noorteorganisatsiooni ERDS juhendamises, kuulumises vabadussõdalaste organisatsiooni, kaitseliitu jms. (Poja Guido mälestuste järgi olevat tema arreteerimise juures olnud Johannes Lauristin isiklikult LL)
Järgnes kohus ja otsus – 8 aastat. Laagris pandi ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskas – leiba küpsetama. See ta elu rasketel sõja-aastatel päästiski. Vangilaagrist Komis vabanes ta ennetähtaegselt, 1946. a. oktoobris. Elas seejärel tagasitõmbunult Kärus, töötades kohalikus metsakombinaadis. 1950 arreteeriti ta uuesti ja saadeti tähtajatule sundasumisele Krasnojarski kraisse, kust vabanes 1955. aastal. Ka abikaasa Natalia oli aastatel 1945-1955 vangilaagris.
Raskused ei suutnud murda toimekat meest. Veel kuni veebruarini 1964 oli ta teenistuses Tallinna Tselluloosi ja Paberivabriku tuletõrje komandos ning valiti Tallinna VTÜ auliikmeks.
K. Sirotkin suri kõrges vanuses 24. märtsil 1980 ja on maetud Rahumäe kalmistule.