Johan Must sündis 22. juunil 1886 Antslas. Õppis Tsooru ministeeriumikoolis ning lõpetas raamatupidamise kursused Tartus. Töötas raamatupidajana ja arvestajana Antsla Kaubatarvitajate Ühisuses, Pärnu kitsarööpmelisel raudteel ning Taganrogi Metallurgia Tehases. Vabadussõja ajal teenis ta Sõjaväe Varustusvalitsuses. 1920 asutas J. Must Tallinnas ehitusettevõtte “Edasi”, samal ajal sidus ta oma elu Nõmmega, rajades siia, Mustamäe kaldapealsele, kodu.

1925. aastal, peale Nõmme kandmist kuurortide nimekirja, hakati siin tõsisemalt mõtlema supelbasseini rajamisele. Ettevõtliku mehena pakkus J. Must välja oma kava: ehitada bassein Mustamäe nõlva alla, kasutades looduslikke allikaid. Paraku leidis plaan rohkem vastaseid ja laitjaid kui toetajaid. Põhilise vastuargumendina esitati sealset ehitustegevuseks vähesobivat soist pinnast. Ei olnud pääsu ka pilgetest ajakirjanduses. Sellest hoolimata haaras plaani autor julgelt härjal sarvist. 10. oktoobril 1927 esitas ta Nõmme linnavalitsusele taotluse ehitusloa saamiseks, mis ka varsti rahuldati. Tööde algus venis aga edasi tervelt 8 aastat. Nimelt kuulusid need maad mitte Nõmme linnale vaid Manfred von Glehni pärijatele, kellega läbirääkimine võttis aega. Alles 1934 omandas J. Must ostu teel vajalikud maad. Supelasutuse projekti valmistas arhitekt Tõnis Mihkelson, kes oli üks väheseid J. Musta toetajaid ja julgustajaid. Rahalisest abist keeldusid nii linnavalitsus kui ka spordiühingud. Nõmme ärimehed ütlesid aga otse välja, et nemad raha sohu matta ei kavatse.

Vaatamata vastuseisule õnnestus saada 15 000 krooni laenu majandusministeeriumilt ja töö võis alata. Juba 1936. aasta suveks valmis esimene etapp, kohvikuhoone ja 50-meetrine bassein. Sama aasta 16. augustil toimus pidulik avatseremoonia 3000 inimese osavõtul. Kohal olid Nõmme linnapea, linnavolikogu ning spordiseltside esindajad.

Tööd oli tehtud tublisti. Vaatamata kogemuste puudumisele paistab tolleaegne Nõmme supelasutus silma oma teravmeelse tehnilise lahendusega. Tööde mahust annab pildi kasvõi fakt, et ainuüksi plaažide tarbeks veeti kohale ligi 10 000 m³ liiva.

Basseinid leidsid kohe aktiivset kasutamist. Siin viidi läbi nii Eesti meistrivõistlusi kui ka rahvusvahelisi jõuproove ujumises. Mitmed meistritiitlid viis Nõmmelt tulevane laulja Georg Ots, kes 1939 püstitas samas ka Eesti rekordi 800 meetri ujumises. Kohvikumajas toimusid regulaarselt malevõistlused, kus simultaane andis ka suurmeister Paul Keres. 13. augustil 1938 peeti siin maha ka üks korralik basseini kuninganna ja kuninga valimised.  Viimaseks sai Estonia laulja Aarne Viisimaa, keda autasustati sini-must-valge lipuga, millel kiri “Nõmme Supelasutuse kuningale 1938.a.”. Muutmaks asutus aastaringseks avati siin talvel liuväli ning sai harrastada ka talisuplust.

1938. aastal asutas J. Must siia Mustamäe Spordiharrastajate Klubi, mis korraldas ujumisvõistlusi temanimelisele rändkarikale.

J. Musta plaanide hulka kuulusid ka Glehni lossi taastamine (sinna pidi tulema kohvik ja restoran), suusahüppetrampliini, köisraudtee ja bobiraja ehitus. Paraku tõmbasid pöördelised sündmused neile kavadele kriipsu peale. 1940. aastal läks supelasutus Tallinna Hotellitrusti valdusse ja endine omanik määrati ettevõtte hooldajaks. Samal kohal oli J. Must ka saksa okupatsiooni esimestel aastatel kuni asutus 1943. aasta mais idaalade riigiministri otsusega talle tagastati. 1944 natsionaliseeriti asutus taas ja J. Mustast sai Mustamäe kuurortide valitseja. Sellel kohal oli ta 1947. aastani, mil ta lahkus algavate repressioonide eest Pärnusse, kust naases alles aastakümneid hiljem. Supelasutus läks aga spordiselts Kalev käsutusse, käis pideva hoolitsuse ja järelvalve puudusel alla ning lagunes tasapisi. Hoonete ja basseini halba ja ebahügieenilist olukorda käsitleti korduvalt ka ajakirjanduses. Südamega oli oma elutöö eest väljas vaid endine omanik, kes pöördus abipalvetega mitmesse instantsi. Tulu oli sellest vähe, riik ei osanud kokkuahnitsetud varaga midagi peale hakata. 1974. aastal viis tulekahju hävingu lõpuni.

Hoolimata raskete katsumuste pingest elas J. Must kõrge eani. Ta suri 22. detsembril 1978 Tallinnas ja on maetud Rahumäe kalmistule.

Supelasutuse taassünd sai teoks Eesti Vabariigi taassünni künnisel.