Johan Haljaste (1935. aastani Johannes Bernhard Grünberg, kuni 1940. Johannes Bernhard H.) sündis 28. mail 1889 Läänemaal Lihula vallas Penijõe mõisa rentniku pojana. Lõpetas Lihula vallakooli ning kuldmedaliga Pärnu Gümnaasiumi. Edasi tuli Riia Polütehnikum ning 1913. a. lipnik-inseneri kursused Peterburis. I maailmasõjast võttis ta osa pioneerohvitserina teenides välja Vene ordenid kuni Anna 2. järguni mõõkadega. Vabadussõjas osales J. Haljaste nooremohvitserina I jalaväepolgus ning 3. diviisi tagavarapataljoni rooduülemana. 1920. aastal viidi ta üle insenervägede koosseisu. 1922 lõpetas ta alalisväe ohvitseri kursused Tondil ja sai kaadriohvitseri õigused. 17. jaanuaril 1923 määrati kapten J. Haljaste Insenerpataljoni (15. märtsist 1924 Pioneerpataljon) ülemaks. Sel ametikohal teenis ta kuni vabariigi lõpuni jõudes veebruaris 1937 koloneli aukraadini. Nimetatud väeosa oli juba 1920. aastal, peale Vabadussõja lõppu, koondatud Nõmmele. Nii oli Pioneerpataljoni ülem ühtlasi ka Nõmme garnisoni ülem.

J. Haljaste juhtimisel kujunes Pioneerpataljonist Eesti kaitseväe arvestatav ja teovõimas üksus, mis oli suuteline lahendama ka kõige keerulisemaid ülesandeid. Ehitati välja piirikindlustused Narva jõe joonel, rajati objekte üle terve vabariigi. J. Haljaste ise oli tuntud ning hinnatud tee- ja sillaehituse spetsialist, kirjutas sel alal mitu käsiraamatut, pidas loenguid Kõrgemas Sõjakoolis ja Sõjaväe Tehnikakoolis.

J. Haljaste elutööks jääb aga kindlasti Jägala sõjaväepolügooni väljaehitamine. Alustati tühjalt kohalt, keset soid ja metsi. Poolteise aastakümne pärast oli aga seal Euroopa üks moodsamaid sõjaväe laagreid-polügoone, mida polnud häbi näidata ka suurriikide militaarjuhtidele. Korralikult sillutatud teed, sillad, ohvitseride elamud ja kasarmud, lasketiir ja laod. Selle kõrval eeskujulik heakorrastus ja loodushoid – niisugune oli Eesti sõjaväe tööstiil. 

Teine J. Haljaste tegevuse külg, mis johtub kogu tolleaegse Eesti sõjaväe mentaliteedist, oli garnisoni ja kohaliku omavalitsuse hea koostöö. Sõjaväelased võtsid kõige tegusamalt osa siinse elu edendamisest. Pioneerpataljoni kaasabil rajati Hiiu staadion, Mustamäe lasketiir, korraldati Kaitseliidu Nõmme Malevkonna väljaõpet. Igal talvel tehti Nõmmele lumelinn ja rajati liuväli, kus õhtuti mängis pataljoni orkester. Pataljoni raudteekompanii haldas ja korraldas liiklust, sealhulgas reisijate vedu Vääna kitsarööpmelisel raudteel. Ja muidugi väga atraktiivne külg – paraad vabariigi aastapäeval ja Võidupühal, alul nn paraadiplatsil Hiiul, hiljem Nõmme keskuses. Tänutäheks koostöö eest annetas omakorda Nõmme linn pataljonile lipu. See anti üle pidulikul tseremoonial 26. mail 1929.

J. Haljaste oli ise innukas osaline oma kodulinna Nõmme seltskondlikus elus. Ta oli majaomanike seltsi aktiivne liige, kuulus Nõmme Majaomanike Panga nõukokku. Soojalt meenutavad teda vanad skaudid kui armastatud noortejuhti, Nõmme Skautide Maleva II rühma vanemat.

J. Haljaste teeneid hinnati Kotkaristi III (1935) ja Valgeristi III klassi teenetemärgiga, Läti Vabariik autasustas teda  Karutapja III järgu ordeniga (1925). Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja eesti sõjaväestruktuuri lammutamist määrati ta 22. Eesti territoriaalkorpuse inseneriteenistuse ülemaks. Sellel kohal oli ta saatusliku päevani, 14. juunini 1941, mil arreteerituna kadus olematusse.

J. Haljaste hukati 29. juunil 1942 Norilskis.