Friedrich Herbert Wendach sündis 18. veebruaril 1896 Läänemaal Märjamaa vallas kooliõpetaja perekonnas. 1917. aastal lõpetas ta Tallinna Peetri Reaalkooli ning alustas samal aastal arhitektuuriõpinguid Petrogradi Tsiviilinseneride Instituudis.
Segaste aegade tõttu tuli stuudium pooleli jätta, kodumaale naasta ning astuda kodumaa kaitsjate ridadesse. F. Wendach oli Vabadussõja päevil Narva rindel, teenis I suurtükipolgu sidekomandos ja välipatareis.
Peale sõda töötas F. Wendach Järvamaa politseivalitsuse sekretärina ning jätkas 1922 õpinguid Saksamaal, Berliin-Charlottenburgi tehnikaülikoolis. Tema diplomitööks seal oli muuseas parlamendihoone väikeriigile, kus on 1,5 miljonit elanikku ja 100 rahvaasemikku.
Peale lõpetamist 1926 asus F. Wendach tööle Asunike Liidu ehitustalitusse. Haridusministeeriumi tehnika eriteadlaste registreerimise komisjon andis 3. oktoobril 1928 talle diplomeeritud arhitekti kutse koos iseseisva praktiseerimise õigusega.
1. aprillil 1930 asus F. Wendach Nõmme linna teenistusse linnaarhitektina, 1. maist 1934 määrati ta Vabariigi Valitsuse otsusega Nõmme linnavalitsuse liikmeks, linnanõunikuks. Ühtlasi täitis ta ehitusosakonna juhataja kohuseid. Nõmme kujunes talle koduks, siia, Nurme tänavale, kavandas ja ehitas ta endale kodu.
Nõmmel tegeles F. Wendach põhitöö kõrval aktiivselt ka projekteerimisega. Ridamisi sündisid tema joonestuslaua alt mitmed ühiskondlikud hooned: Nõmme Rahukiriku hoone ümberehitus (1931), Kivimäe (1932) ja Rahumäe (1934) algkooli ning Nõmme Gümnaasiumi (1938, koos Edgar Velbriga) hoone; ühiskondlik hoone Nõmme keskuses (1933, koos E. Velbriga), pritsimaja (1935) ning Silikaadi saun (1938). Lisaks elumaju, müügikioske ja muudki.
F. Wendachi tegevusaastad Nõmmel langesid kokku selle aedlinna kõige tormilisema ja viljakama arengu perioodiga. Nii andis ta märkimisväärse panuse Nõmme ilme kujunemisse. Panuse, mille sügavam tähendus vajab veel uurimist ja lahtikirjutamist. Stiil, mis oli üheaegselt lihtne, praktiline ja moodne, harmoneerus aedlinna üldise ilmega, rikastades teda samas ka millegi uuega. Aktiivse mehena jätkus F. Wendachil aega ka seltskondlikuks tegevuseks. Akadeemiliselt kuulus ta korp! Rotalia perre, ta oli Välis-Eesti Ühingu, “Estonia” seltsi ja Teedeehituse Uurimise Seltsi liige. Vastutusrikkaid ülesandeid jätkas ka Nõmmel: üks Nõmme Rotary Klubi asutajaid ja selle esimene president 1936 – 1937, aktiivse tennisemängijana Nõmme Tennisklubi liige (tema projekteeris ka klubi maja), Nõmme Majaomanike Seltsi ja kindlustusseltsi juhatuse liige. Lisaks tennisemängule kuulus F. Wendachi harrastuste hulka male, bridž ja kalapüük.
Juunis 1938 määrati ta Teedeministeeriumi ehitusosakonna vaneminspektoriks ja abidirektoriks. Peale 1940. aasta riigipööret töötas ta “Kommunaalprojekti” peaarhitektina ja saksa okupatsiooni päevil Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuse asejuhatajana. Alates 1944 taas arhitektina hilisemas “Eesti Projekti” eelkäias, ENSV Arhitektuuri Valitsuse projekteerimiskeskuses. Sel perioodil valmisid tal mitmed tööd üle Eesti, sealhulgas kino “Sõprus” esialgne projekt. Seda signeerida ta enam ei saanud, sest 1951 algasid läbiotsimised ja ülekuulamised. Sellele järgnes kohus ja tolle aja kohta standardne otsus – 25+5 aastat. Formaalseks põhjuseks toodi kodust leitud saksakeelsed raamatud. Tegelikku põhjust võib vaid aimata.
1955. aasta detsembris F. Wendach küll vabanes, kuid oli ilma nii kodust kui tööst. Pärast aastaid kestnud võitlust suutis ta 1958 saavutada enda rehabiliteerimise, kuid õigust töötada iseseisva arhitektina ta enam ei saanud. Tollast süsteemi arvestades oli see paraku loomulik.
Vintsutustest hoolimata elas F. Wendach kõrge vanuseni. Ta suri 4. veebruaril 1984 ja on maetud Rahumäe kalmistule.