Nõmme kui kiiresti areneva linna üheks perspektiivsemaks ning tulusamaks majandusharuks oli kindlasti ehitus. See andis tööd nii ehitusmaterjali tootjatele (nagu me juba veenduda jõudsime), kui ka arhitektidele ja ehitajatele. Kõik nõudmised ja normid, mis vajalikud ühe maja projekteerimiseks ja ehitamiseks, võeti kokku Nõmme linna ehitusmäärustesse. Esimene variant sellest valmis 1929. aastal, teine täiustatud väljaanne aga 1937.

Kõigepealt tuli hankida ehitusluba. Selle saamiseks pidi soovija esitama linnavalitsusele avalduse, millele lisatud krundi plaan ja ehitusprojekt. Ehitusluba saadi projekti kinnitamisel linnavalitsuses. Seal vaatas projekti läbi ka linnaarhitekt, isik, kes pidi hea seisma Nõmme kui metslinna omapära säilimise eest. Linnaarhitektidena töötasid siin Robert Natus (1927 – 1930), Friedrich Wendach (1930 – 1938) ja Albert Kukkur (1938 – 1940).

Ehitusluba käes, sai tulevane majaomanik ehituslehe. Viimase pidi ta registreerima linna ehitusosakonnas pärast iga ehitusjärgu lõppu. Need olid sundmääruse järgi: 1. alusmüüri lõpetamine; 2. toorehituse lõpetamine; 3. tööde lõpetamine.

Kui töö oli tehtud vastavalt projektile, anti luba järgmise etapi alustamiseks. Kui mitte, tuli linnavalitsuselt taotleda projekti muutust või  lammutada tehtud töö nö eelmise allkirjani.

Nõuded ehituseks sõltusid ka tulevase maja paiknemiskohast. Nõmme oli jaotatud seitsmesse ehitusrajooni. Rajooniti olid reglementeeritud ka põhinõuded: krundi maksimaalne täituvus ja minimaalne suurus, korruste maksimaalne arv jms. Nii oli krundi täituvuse protsent lubatud piires 5-20, Nõmme keskuses 30. Krundi minimaalne suurus keskuses 1100 m² (soovituslikult 1400), mujal soovitavalt 1800-2000 m². Korruste arv puumajadel piirati kahe, kivimajadel kahe kuni neljaga. Viimasest reeglist olid linnavalitsuse loal võimalikud erandid.

Ehitustöid võis teha vaid töödejuhataja (st. isiku, kes omas kutsetegevuse seaduse alusel tööde iseseisva juhtimise õiguse) juhtimisel ja vastutusel. Tööd sai tellida ka ehitusettevõtetelt, milliseid tolleaegses Nõmme linnas oli mitu: P. Pentson, A. Bome, M. Mölder, V. Silla jt. Lisaks olid ettevõtjad eritööde  tegemiseks. Hoolimata mehhanismide puudumisest oli ehitustsükkel lühike, tavaliselt üks hooaeg või suurematel ehitustel aasta. Hea näide on siin 1930. aastate Nõmme suurim ehitus, gümnaasiumi hoone, kus kümmekond ehitajat panid aastaga paika ligi 350 tuhat silikaat- ja 160 tuhat savitellist, lisaks betoneerimis- ja sisetööd. Puudusid nii segumasinad kui kraanad.

Nõmmele on oma meistrikäe jäädvustanud üllatavalt palju tuntud arhitekte, teistest enam kindlasti Edgar Velbri, Friedric Wendach ja Robert Natus. Üksikute töödega aga ka Karl Burman, Artur Perna, Erich Jacoby, Herbert Johanson, Edgar Kuusik jt. Siiski on enamus Nõmme elumajade projekte tulnud ehitusinseneride või tehnikute töölaualt. Niisugustelt nagu Jaan Tartland, A. Grünberg, Toomas Gutman… ning muidugi Nikolai von Glehn.