Rääkides  Nõmme seostest tööstusega, kerkivad esimestena silme ette Glehni äpardunud ettevõtmised. Ebaõnnestumised olid tõepoolest tingitud tema oskamatusest rahaasju ajada, kuid mitte ainult sellest. Meenutagem, et mõne versta kaugusel Nõmmest asus suur tööstuskeskus Tallinn ning sellega konkureerida kohalik ettevõtlus muidugi ei suutnud. Tallinna lähedus pani siinse majanduselu raamidesse. Kes seda ei arvestanud, pidi varem või hiljem lõpetama läbikukkumisega. Teenindus, puhkemajandus ning kohalikule tarbijale suunatud väiketööstus, mõningate eranditega oli see ainus suund, millega Nõmmel tegutsev ärimees võis arvestada.

Niisiis, Nõmme tööstuse näo kujundasid väikeettevõtted. 1917. aastal kanti värske alevi ettevõtteregistrisse vaid viis niisugust: A. Strandbergi III järgu köie- ja nöörivabrik Pärnu maanteel – Glehni “tööstuse” ainus jäänuk; Kepleri sepikoda Kepleri (praegu Põhjakaare) tänaval; Volkmann & Co ehitusmaterjalide ladu; Oit & Mäe lauavabrik Nõmme jaama vastas Õie ja Raudtee t. nurgal ning Bölau trükikoda Rahumäel. Neist väärivad esiletõstmist kaks viimast.

Lauavabriku, ametliku nimetusega “Metsaäri ja ehitusmaterjalide ladu”, omanikuks oli kaks Nõmme ärimeest, Mihkel Mäe ja Aleksander Oit. Toodanguks igat liiki puidust saematerjal (lauad, prussid jms.) aga samuti uksed, aknad, trepid ja teised ehitusdetailid. Vabriku paremaks teenindamiseks rajati  1929. aastal sinna isegi raudteeharu. Siiski oli selge, et niisugune müratekitav ja tuleohtlik tööstus Nõmme keskusesse ei sobinud. Sellest tulenevalt oli omanikel pidevalt konfliktid ümbruskaudsete majaomanike ja ka alevivalitsusega. Isegi ettevõtte rajamise luba ise oli saadud mööda minnes alevivalitsuselt, otse Kaubandus- ja Tööstusministeeriumilt.

Georg Bölau trükikoda oli alustanud tööd juba I maailmasõja eel ning oli tuntud oma kõrgekvaliteetse litograafia (kivitrüki) tööde poolest. Siin trükiti mitmesuguseid diplomeid, kaarte jms. Pole siis ka imestada, et noor Eesti Vabariik usaldas oma esimeste postmarkide trükkimise 1918. aasta novembris just sellele ettevõttele. 14. jaanuaril 1929 asutati trükifirma nimega “Nõmme Trükk”, mille 1934. aastal omandas Vsevolod Kristin, fotograaf Rostislav Kristini vend. Fotoäriga ühes majas, Nõmme keskuses Turuplats 7, see asuski.

Arvestades Nõmme omapära lisandusid 1920. aastatel mitmed ehitusmaterjalide tootmise ja müügiga tegelevad ettevõtted. Niisugused nagu Minkov & Pojad ning T. Clayhillis & Son kauplesid põhiliselt töödeldud või töötlemata metsamaterjaliga. Ehitus elatas ka niisuguseid ettevõtjaid nagu plekksepad, maalrid (neist kindlasti tuntuim G. Pruel, kelle tehtud enamus Nõmme ärisilte), pottsepad, mööblitislerid, klaasijad jt.

1923. aastast tegutses Nõmmel Liiva jaama lähedal veel üks ehitajatele väga vajalik ettevõte – AS “Liiva-Betoon”, kus valmistati tsemendimördist õõnesplokke ja katusekive, betoonist aiaposte ja kaevurõngaid. Põhikapital oli 2 miljonit marka. 1939. aastal läks ettevõte A. Jannese kätte, kes rajas sinna kivitöötlemistehase A. Jannes & Co. Otse Nõmme piiri taga, Pärnu maantee ääres oli aga Järve katusepapi tööstus Karl Dulder & Co.

Kõrvuti kohalike tellimuste täitmisega usaldati siinsetele ettevõtetele ka riiklike ülesandeid. Nii valmistas A. Kochi lukk- ja plekksepatöökoda 1934. aastal Eesti kaitseväele partii (250 tk.) tankitõrjemiini korpuseid.

Oma õiguste ja huvide eest seismiseks moodustasid siinsed ettevõtjad mitmeid kutseorganisatsioone. Nii registreeriti 16. veebruaril 1929 Nõmme Väiketöösturite Ühing, mille eesotsas Karl Teichmann ning liikmeid viiekümne ringis. K. Teichman ise oli aga Rahumäel asuva hauakivitööstuse omanik. Vajalik tegevus, arvestades kalmistu naabrust. Metalli- ja plekksepatööga seotud mehed asutasid 17. oktoobril 1935 Nõmme Metallitöösturite Ühingu. Viimases oli küll vaid kümmekond liiget.