NB! Leht on täiendamisel.

Kindlustussüsteem

Nõmme arenev infrastruktuur, ettevõtluse edenemine ja ehitustegevuse laienemine nõudis panga kõrval ka kindlustussüsteemi väljakujundamist. Juba 1920. aastatel asutasid siin oma harukontorid “EEKS”, “Eesti Lloyd”, “EKA”, “Hansa”, “Turis” jt. tuntud-teatud kindlustusfirmad. Paraku on kohapealsel asutusel alati kergem kontrollida kulutatud raha liikumist, kindlustatava objekti tagapõhja jms. Nõmme Majaomanike Seltsi ja “Tulu” ühisel jõul asutatigi 20. augustil 1926 Nõmme Kindlustusselts, mis oma põhikirja järgi oli ühistegelik organisatsioon (teiseks tol ajal levinud vormiks oli aktsiaselts). See tähendas, et kõik kindlustusevõtjad olid 100%-liselt seltsi liikmed ja kogutud reservid muutusid nende ühisvaraks.

Nõmme kindlustuspoliis.

Tegevuspiirkonnaks määrati kogu Harjumaa koos seal asuvate linnadega. Tegelikult kujunes selleks siiski peamiselt Nõmme linn. Üksikuid kindlustatavaid oli siiski ka maal ning isegi Tallinnas. Esimesena viidi sisse tule-, hiljem lisandusid murdvarguse- ja nn. klaasikindlustus. Põhikirja järgi võis teha ka koduloomade- ja rahekindlustust kuid praktilist tähtsust ja suuremat levikut need kindlustusliigid ei saavutanud.

Kindlustustoimingute teostamiseks oli Nõmme jaotatud 25 ringkonnaks, mille eesotsas seisid auinspektorid. Ringkonnad omakorda jagunesid jaoskondadeks, mille eesotsas usaldusmehed. Need olid auametid, töö eest palka ei makstud. Siit tulenes üks Nõmme ja üldse ühistegelike kindlustusseltside omapära – puudusid täielikult palgalised agendid, kokkuhoid oli maksimaalne. Teiseks omapäraks oli nn. edasikindlustus: et Nõmme KS-l oli väike algkapital, toimus ligi 75% kindlustuste kinnitamine Eesti Ühistegeliku Keskkindlustusseltsi kaudu. Poliise võeti vastu ja tunnustati Rahvapangas, Eesti Hüpoteegipangas, Pikalaenu Pangas, Maapangas jm. Kui 1927. aastal oli seltsil 47 liiget kindlustatava summaga 122 tuhat krooni (kahjude väljamaks 850 krooni), siis 1930. aastate lõpus lähenes liikmete arv 650-le, kindlustav summa ületas 4 miljonit, välja maksti ca 7000 krooni aastas. Eriti suur hüpe, mahu kahekordistumine, toimus 1933. aastal.

1937. aastal sai ühendus uue nime – Ühistegelik Kindlustusselts “Nõmme”. Liikmete hulgas oli nii üksikisikuid kui organisatsioone. Viimastest võib mainida Nõmme linnavalitsust, kes kindlustas siin koolimajad ja muud linnaasutused, tuletõrje ühingut ja kirikuid.

Eesotsas seisis juhatus, mida 1930. aastatel juhtis juba Nõmme pangast tuttav mees, K. Reinaste. Abiesimees oli linnapea L. Ojaveski, revisjonikomisjoni juhtis A. Kask. Kindlustusseltsil oli ühine direktor majaomanike pangaga, K. A. Nõmmisto. Peale ühiste juhtide oli kolmel Nõmme “majandushiiglasel” veel palju muudki ühist. Kõik nad olid ühistegelised ja kõigil kolmel oli oma kindel koht Nõmme infrastruktuuris. “Tulu” kaudu korrastati kaubandust ning hoiti kontrolli all hindu. KS “Nõmme” kaudu saadi tuge ettevõtlusele ning kontrolliti rahade liikumist. Pank akumuleeris ettevõtlusest tulnud raha, krediteeris omakorda ettevõtlust ning teostas rahalisi operatsioone. Teisest küljest olid need asutuste funktsioonid tihedalt põimunud, moodustades ühtse terviku. Nii olid kõik “Tulu” liikmed ühtlasi kindlustusseltsi liikmed. Viimases olid kindlustatud nii ühistu kui panga varad. Panga kaudu toimusid samas kõik “Tulu” ja KS “Nõmme” rahalised operatsioonid, samuti oli seal hoiul nende raha. Rääkimata juba sõbralikust koostegutsemisest ühistes ruumides oma eksisteerimise algaastail.