Esimene Nõmme pood asus vanas kõrtsis, kus peale “märjukese” müüdi tikke, petrooleumi, tubakat jms. Esimese toiduainekaupluse avas Tallinna kaupmees Langebraun 1880. aastal. Järgnes Methusalemi kauplus Pärnu maanteel, Mirjami oma Nõmme keskuses jt. Need olid tegelikult talurahvapoed, kus oli saadaval kõik vajalik alates nõelast-niidist ning lõpetades raudlati ja heeringaga. Leiba-saia, liha ja piima siin ei müüdud, see tuli tuua Tallinnast või ise küpsetada-kasvatada. Selle lünga täitis 1908 aastal asutatud turg. 1910. aastad tähistasid ka erikaupluste arvu tõusu. Uksed avas esimene rohu- ja värvipood (1910), pudu- ja kirjatarvete kauplus (1914), lisaks ja vorstipood ja nn. kolooniakauplused – kokku kümmekond poodi. Lisaks töötasid neli väiksemat lihakarni ja pagaritöökoda, 4 rätsepat ja üksikuid teisi käsitöölisi – kingseppi, tislereid, maalreid, aednikke, kellassepp jt.

1920. aastal toimus kvalitatiivne hüpe Nõmme kaubanduse arengus. Nimelt asutati selle aasta 26. märtsil tarvitajate ühingu “Tulu”. Selle sammuga loodeti kindlustada tootjate valmistatud kauba jõudmist tarbijate kätte võimalikult otse, ilma liigsete vahendajate ja nende kasseeritava juurdemaksuta. Teine ja mitte vähem tähtis põhjus oli korra loomine kohalikus kaubanduses, kontrollimaks erakaupmeeste kehtestatud hindu. Ühisuse kontor paiknes algselt Apteegi (Mai) tänav 2. Kohe asuti kujundama oma kauplustevõrku. Esimene peakauplus asus üüritud ruumides Pärnu maantee ja Kõvera tänava nurgal. 1928. aastal koliti oma uude majja Jaama t. 12, kus asusid tegutsema nii peakauplus kui kontor. Sama maja tagumisse tiiba sisustati leivatööstus – nii oli värske leib alati nõmmelastele kättesaadav.

Kahekümne tegevusaasta jooksul arendas “Tulu” välja oma jaotus- ja müügiketi ning kujundas klientuuri. 1930. aastate lõpul olid lisaks peakauplusele veel poed (tolleaegsete aadresside järgi) Metsa 15, Valdeku 42, Tähe 11, Pikk (Sihi )27, Suvila 2, Pärnu mnt. 203 (Kivimäel), Lootuse pst 95 ja Suurtüki 5. Liikmete arv ületas 1930. aastate lõpus 300 piiri, sisseastumismaks oli 1 kroon, iga liige oli kohustatud omandama vähemalt ühe osaku väärtuses 10 krooni. Vastutasuks saadi hinnaalandust ostudelt 1% (kriisiaastatel 2%). Lisaks läks jaotamisele 6% aastatulust.

“Tulu” teenistuses olid mitmed tuntud nõmmelased: endine alevivanem ja linnapea Alfred Lukin ja sõjaväe varustusvalitsuse ülema asetäitja kolonel Eduard Putmaker, kes oli pikk aega “Tulu” esimees. Esimene töökoht oli siin Karl Aleksander Nõmmistol (Hermann), hilisemal kohaliku panga ja kindlustusseltsi direktoril.

Tarbijate ühingu teke sundis peatselt ühinema ka Nõmme kaupmehi. Ühelt poolt oli see vastuseis “Tulu” tegevusele, teiselt poolt loodeti ühisel jõul mõjutada omavalitsust kaubandusalaste sundmääruste koostamisel. Seda nii positiivses (saada kauplemiseks paremaid tingimusi) kui negatiivses (et keegi konkurentidest ei saaks liialt “laiutada”) mõttes. 

Kavatsuse algataja oli Konstantin Sirotkin, Nõmme tuletõrje- ja seltsitegelane, kes “eraelus” oli kaupmees. Esimesteks abilisteks ja kaasaminejateks olid kohalikud kaupmehed Paul Kõrts ja Jaan Masmann. Mõte sai teoks – 20. märtsil 1926 registreeriti Nõmme Kaupmeeste Ühingu (NKÜ) põhikiri.

Lisaks kauplejatele-vahendajatele tegutses Nõmmel ka hulk tootvaid ärisid. Sellesse kategooriasse võib liigitada pagaritöökojad, limonaaditehased jms., kes ise oma kaupa ka realiseerisid. Pagariäridest tuntuim oli kindlasti Oskar Kansi ettevõte Raudtee tänaval. Limonaaditehastest aga Aleksander Seimi ettevõte Harku tänaval.

Mis tegi ühe äri tol ajal tuntuks ja külastatavaks? Eks vaid üks ja peamine: parem kvaliteet, paindlikkus ja konkurentsivõimeline hind, hea teenindamine. Selle aluseks aga pidev töö, enesetäiendamine ja uute kaupade-retseptide evitamine. Omad retseptid, mille oli välja töötanud ja mida teadis vaid meister, olid ka Nõmme tuntumatel tootjatel. Aastate jooksul lisandus veel ka nimi, firma, mida tunti, usaldati ja mis praktiliselt ei vajanud enam täiendavat reklaami.

O. Kansi oli meistripaberid saanud juba tsaariaegses Peterburis, kus ta õppis parimate oma ala tundjate juures. Nõmmel alustas ta esmalt väikses majas Raudtee 13, 1929. aastal ehitas ta aga pagaritöökoja aadressil Raudtee 33. Sealsetest küpsetusahjudest tulid peatselt Nõmme parimad saiad-koogid.

A. Seim alustas oma tööd samuti Venemaal, kus ta tõusis rikkaks meheks, õlle- ja limonaadi tehase omanikuks Siberis. 1929. aastal jõudis nõukogude võim ka temani, ettevõte natsionaliseeriti, A. Seimil ja tema abikaasal õnnestus end vabaks osta, põgeneda ning lõpuks jõuda ka üle Eesti piiri. Lapsed jäid aga maha, nemad said vanemate juurde alles 1935. aastal Punase Risti ja advokaat Mihkel Punga abiga. Uskumatu aga tõsi – stalinlikult Venemaalt võis mõnikord ka nii pääseda.

1934. omandas A. Seim Harku tänaval Tambergi pankrotistunud limonaaditööstuse ja töö läks käima. Menetlus oli lihtne – pudelisse valati natuke siirupit ja sellele gaseeritud vett 3-atmosfäärilise surve all. Kõik see toimetati väikeses villimismasinas käsitsi. Suvel valmistati tavaliselt üle 100 kasti (a 20 pudelit) karastusjooke päevas. Pudel limonaadi maksis 8, sidrunisiidrit 10 senti. Tühja pudeli hind oli aga 25 senti, taarat tasus koguda ja müüa.

Lisaks tegutsesid Nõmmel mitmed kompvekivalmistajad – Joh. Mööl, E. Romann, Elite jt.

Kõrvuti erakaupmeeste ja ühistutega andis oma panuse kohalikku kaubandusse ka omavalitsus. Seda eelkõige kauplemiskorda reguleerivate sundmääruste väljatöötamise ja kehtestamisega. Kuid mitte ainult,  oli ju üheks linna ettevõtteks “monopol” ehk viinapood. 1938. aastal oli asutuse käive ligi 240 tuhat krooni. Sellest vaid väikese osa, ca 5000 krooni, andsid nn. “peenviinad” – liköörid, veinid ja muud napsud. Lõviosa oli ikka vana hea “valge” – viin, piiritus ja… denaturaat. Pärnu maanteel, poe läheduses, tekkis nii mõnigi kord probleeme selle linnaasutuse klientidega, kes kippusid ostetud lähedalasuvates hoovides või lausa tänaval kõrist alla kallama.

Üheks omavalitsuse ülesandeks oli turu pidamine ja turul kauplemise korraldamine.    

Veel 1920. aastatel müüdi Nõmme turul kaupa otse hobusevankrist, puudusid hoiukohad ja varjualused halva ilma puhuks. Mõistagi ei tulnud see kasuks kauba (eriti kergestirikneva) kvaliteedile, mugavusele ja konkurentsivõimele. Paljud kaubapakkujad ja ostjadki eelistasid seetõttu edasi suunduda Tallinna turule. Need müüjad, kes jäid, võisid aga hindu dikteerida oma äranägemise järgi. Tekkinud olukorrast oli vaid üks väljapääs – uue turuhoone ehitamine. Selleks telliti arhitekt Robert Natuselt projekt, hoone püstitamiseks kuulutas aga linnavalitsus välja vähempakkumise, mille võitis insener A. Bome. Turukaubamaja (nii oli selle tolleaegne nimetus) valmis 1930. aastal ja läks maksma 27000 krooni. Esimese kolme tööaastaga saadi sellest juba pool tuludena tagasi.

Turuhoones oli siis 30 müügikohta, erilist tähelepanu pöörati piima ja liha müügile. selleks olid ehitatud keldrid, betoonpõrand ja veevärk. Siinkohal olgu lisatud, et juba 1925. aastast töötas Nõmmel oma lihajärelvalve asutus, mida juhatas linna loomaarst dr. Alar Undritz. Kontrolli alt käisid läbi kõik lihasaadused, võeti ka piimaproove. 1930. aastate teisel poolel läbis selle asutuse kontrolli 500-600 tonni liha aastas. Alguses paikneti Nõmme keskuses, restorani kõrval. 1938. aasta aprillis valmisid aga lihajärelvalve asutusele uued ruumid Pääskülas.