Väiketööstuse piiridest väljuv erand oli silikaattelliste tootmine, milles Nõmmel oli ja on praegugi monopol. Baseerub ju see tootmisala suuresti ainukesel kohalikul materjalil – liival, millest siin kunagi puudust pole tuntud.
Esimene selle tööstusharu edendamise katse pärineb juba aastast 1899, kui ärimees ja ettevõtja Martin Böckler ostis raudtee ääres suurema krundi ning hakkas tehast rajama. Paraku juba järgmine aasta tööd seiskusid, alanud majanduskriisi tõttu polnud toodangul turgu. Teine ja õnnestunum üritus oli 1910. aastal kui ettevõte läks insener Oskar Ambergi kätte. Pärast täiendavaid ehitustöid ja seadmete uuendamist alustati proovitootmist sama aasta septembris. I maailmasõja eel saavutati ca 15 töölisega aastatoodanguks 2,5-3 miljonit tellist, seal juures hooaeg kestis kümme kuud. Keskmine kuupalk oli 36 rubla, tuhande tellise müügihind 15-16 rubla. “Tallinna silikaat-telliskivi vabrik O. Amberg & Co” omas isegi väikest elektrijaama, millest saadavat energiat kasutati valgustuseks. Firma toodangut kasutati muuhulgas ka Estonia teatri ehitusel.
Pärast sõdadest tingitud pikemat pausi jätkus tootmine 1923. aastal osaühistu “Silikat” nime all. Ühistu põhikapital oli 5 miljonit marka, mis jaotatud sajaks 50 000 margaliseks osatäheks.1930. aastatel oli tehases 40-45 töölist, aastatoodang ca 7,5 miljonit tellist. Sealjuures töötati aastas 7-8 kuud. Tellise müügihinnaks oli nüüd 4 senti/tk. Nõmme suurima tööstusettevõttega oli seotud kahe Eesti ajaloos silmapaistnud isiku tegevus. Tehase peaosanik ja direktor aastatel 1910-1914 oli juba mainitud O. Amberg. Eesti Vabariigi algaastail oli ta korduvalt kõrgetes riigiametites: töö-hoolekande, sõja- ja teedeminister. O/ü “Silikat” aktsionär ja tehniline direktor (peainsener) 1923 – 1935 oli aga Leopold Tõnson – Eesti üks spordijuhte, spordiselts „Kalev“ asutajaid, Vabadussõjas Kalevlaste Maleva formeerija ja esimene pealik. Tehase teine suurem aktsionär oli Rakke lubjatehase omanik Karl Kadak. Sõites rongiga läbi Rakke võime tema nime tänini lugeda tehase korstnalt.
Teine selline tehas rajati Männikule. 5. aprilli 1937 kinnitas majandusministeerium osaühingu “Kvarts” põhikirja. Ettevõtte põhikapitaliks määrati algselt 70 000 krooni, mis jagunes 500-kroonisteks osatähtedeks. 1938. aastal tõsteti põhikapital 250 000 kroonini. Toodang, silikaattellised, oli nõutav kaup ja seda isegi vaatamata asjaolule, et analoogiline ettevõte siinsamas läheduses, Liiva-Ristil, juba töötas. Ettevõtte omanikud ostsid kokku 11 krunti (üle 22 000 m²), projekteerimine ja ehitustööd läksid ruttu.
Juba 1939. aasta mais hakkas tehas tööle, esimesel tegevusaastal toodeti 5,5 miljonit, 1940. aastal aga 13,6 miljonit tellist. Põhiseadmed (autoklaavid, aurukatel) olid kodumaised – valmistatud Franz Krulli tehases Tallinnas. Olgu lisatud, et liivakarjäär asus tol ajal sealsamas, tehase kõrval. Nõmme linnavalitsuse tingimuseks oli aga, et metsa tohib maha võtta vaid vastavalt vajadusele, karjääri laiendamisel. Sealjuures tuli ammendunud karjääri osad noorte mändidega uuesti metsastada. Hilisema suurtootmise tingimustes see rekultiveerimisnõue muidugi unustati. Pikkadeks aastateks.