“Oma elu eelviimasel tunnil takso tellin ma mõistmatul sunnil. Palun juhti, et kiirustaks.
Elev-ärevalt sõidule lähen. Mulle aadress on kulunud pähe: Pikk tän. 111 – 2
Tuttav aed, täis põõsaid ja lilli.
Mind haukudes tervitab Killi, kaasa klähvib ka naabrite taks.
Trepikojaski kõik on tuttav. Mööda puutreppi üles nüüd ruttan astmed naksuvad naks ja naks.
Ukse avan ja tuppa siis astun ning näe,
mulle kõnnibki vastu riidest elevant, pehme ja paks.”

— Eno Raud „Siniste kaantega klade“