“Kirjandusvõistluse tähtpäevaks oli 1. märts 1945. Mäletan, et juba samal õhtul toimus Marta Sillaotsa väikeses valges, punase kivikatusega eramus Valguse tänaval, tema „kollases toas“ žürii koosolek. … Paraku jäi auhinnatud töödes vajaka tollal palju nõutud nõukogude patriotismist. See andis võimudele ajendi Marta Sillaotsa, kes sõja ajal oli teinud raadiole kaastööd ja saanud preemiaid kuuldemänguvõistlustelt, teraselt jälgima hakata ja teda natsionalismis ning koolinoorte „rikkumises“ süüdistada. Nagu teada, lõppes see kirjaniku arreteerimisega 1950. aastal ja Siberi sunnitöölaagriga. Kuid enne seda oli Marta Sillaots heatahtlikuks nõuandjaks paljudele noortele nõmmelastele, kes nüüd on jäädvustanud oma nime kultuurilukku. Marta Sillaotsa „kollane tuba“ – töökamber tema maja II korrusel – võttis meelsasti vastu külalisi. Enamasti olid need erksa vaimuga noormehed, kes kasutasid kirjaniku rikkalikku raamatukogu. Kuid oli ka kirjandusest huvitatud tütarlapsi.”
— Evi Puskari mälestusraamat „Ad astra“