“Sihi, ütleb ta ja jätkab: Vabaduse puiestee. Valguse. Lootuse puiestee. Edu. Serva. Ta loetleb järjepanu iga tänava, mis puutub Kaare tänavaga kokku, ja ma olen jahmunud tema loetelust. Olen juba kuuskümmend aastat elanud oma tänavaga koos, aga pole kordagi näinud neid nimesid nii, nagu tütar praegu näeb. Müstikat, mida tänava nimed endas kätkevad. Ei ole märganud, kuidas tänav on mind vaikselt tõstnud elukaarele. Ja alles nüüd, kus ma olen jõudnud lõpmatuse serva, mõistan ma, et tänav määras mu saatuse. Ilma temata poleks ma iialgi nii jõuliselt elanud.”

— Heljo Mänd „Elukaarel“