“Tuglas tuleb praegugi veel meile, vahel isegi imelikkudel kellaaegadel, hilisõhtul või varahommikul. Kui ta tuleb, tekib hinge igatsus, selline pikk ja pinisev. Siis me helistame Tuglasele. Tema igavesti igavene Elo võtab toru ja palve vastu ning ütleb: „Ta oli mõned päevad põdur, vist rõsketest ilmadest. Aga homme tulge kindlasti. Me ootame. Siis teeme aias tuld.“ Ja nii me kõndisimegi kivimäelt Rahumäele, et kokku saada vaimupatriarhiga. Aias lõkke ääres on nii tore jutte puhuda ja kuulda, kuidas tema seda mõtleb, kuidas tema seda tegi.”

— Voldemar Panso „Portreed minus ja minu ümber“