“Sellest on täpselt seitsekümmend aastat mööda läinud kui meie Nõmme maja valmis sai. Ka siis oli sügis…. Aasta varem olime siin äsja ostetud krunti vaatamas käinud, mis oli toona tundunud väikese metsaalusena. Ja kõik lõhnaski männimetsa, vaigu ning kanarbiku järele ja isa ütles, et see ongi Nõmme lõhn. Ma imestasin siis, kuidas see maja küll nende suurte puude vahele ära mahub…. Uuel majal on ka omasugused hääled. Nagu igal vastsündinul. Ta küll ei nuta nagu imik, kuid ohkab ja vahetevahel tundub, et ta isegi sosistab midagi. Siis liigutab end tasahilju, nagu otsiks seinad paremat asendit. Kuni jääb vaid tasane hällimine…”
— Ira Lember „Kuldne kaleidoskoop“