“Me oleme igaüks üks kivi Kivimäest, kuigi vaid teretame ja uudistame, kes elab või suri. Saatus viib vahel kokku, vahel lahku. Koos oleme ka Kivimäe poes ja tunneme muret, kui vähe siin on kaupa ja kui halvasti teenindatakse. Sest me kõik oleme peaaegu 50 aastase Kivimäe kivid, mäletame kui tuli elektritramm, valitsuse vahetus. Me oleme kõndinud kinniselt nagu järvekarbid, oleme kandnud oma mõtteid ja saatust, aga oleme olnud liivaterad sellest kaljurahnust, mida nimetatakse eestlane. Ja üks kild eestlasest, keda nimetatakse nõmmekaks, on von Glehni Jälgimäe mõisa metsamaast renditud kruntidel öötundidel maja üles ehitanud, higiga pooleks lapsed koolitanud, vabrikutöö ja kodukolde valve vahelt kartuleid ja kurke kasvatanud, et luua esimene haritlaste põlvkond Kivimäele.”

— Voldemar Panso „Autoportree asemel“