Vaimse elu üheks peamiseks kandjaks on isetegemine – protsess, mis süvendab inimese kultuuritunnetust. Nõmmel avaldus see eelkõige orkestrite ja näiteringide, hiljem ka kooride tegevuse kaudu. Esimene asjaarmastajatest pasunakoor asutati Nõmme Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi juurde 1913. aastal. Esialgu pidi sellest välja kujunema Nõmme muusikaselts. Niisugusena reklaamiti teda välja ka samal aastal ilmunud Richter’i aadressiraamatus – Musikverein. Et aga kuberner I. Korostovets seltsi põhikirja ei kinnitanud, tuli tegevust jätkata tuletõrje sildi all. Pillid uuele ühendusele kinkis Glehn, seades seejuures tingimuseks: Suurte pühade hommikul tuli pritsimaja tornis mängida koraali “Ärgake, nii vahid hüüdvad!”.

Nii nagu muusika sai ka näitemäng alguse tuletõrje “tiiva all”. Samal, 1913. aastal koondas J. Vaga kokku grupi huvilisi. Kohe alguses hakati lavastama eesti algupärandeid. Lavale toodi J. Kunderi “Kroonu onu”, L. Koidula “Säärane mulk”, O. Lutsu “Paunvere” ning “Ärimehed” jt. 1916, kui J. Vagast sai tuletõrje peamees, võttis teatriringi ohjad üle tema abikaasa Pauline Vaga. Esimene näitering polnud pelgalt vaid teatritegemise koht. See oli eelkõige esimene kohalik eestikeelne ja -meelne organisatsioon. Näiteringil oli tähtis osa kohaliku eestlaskonna organiseerimisel ja iseteadvuse tõstmisel, protsessil, mille tulemina peagi “võeti üle” kohalik tuletõrje ja liiguti omavalitsuse poole.

Esimese laulu- ja muusikaseltsina asutati 1920. aastal aleviselts “Ühendus”. Seltsi esimees Johannes Neumann (Neeme) oli ka ise entusiastlik koorilaulu harrastaja. Nii asutati tema eestvedamisel peagi seltsi juurde segakoor, mis alates 1922. aastast võttis osa kõigist Harju maakonna laulupäevadest ja -pidudest.

1920. aastate teisel poolel  “Ühenduse” tegevus soikus. Vahepeal võttis tema funktsioonid üle Nõmme Kodanikkude Ühing, mis muutus aga peagi poliitiliseks ühenduseks. Kümnendi lõpul kutsuti aga rahvakultuuri tõstmiseks ellu uus ühing, Nõmme Haridusselts, mille asutamiskoosolek toimus 22. jaanuaril 1928. Tõdeti, et kultuuri edendamine pole pelgalt vaid riigi ja omavalitsuse kohus ning ülesanne, vaid eeskätt rahva elutahte avaldus, mis teostub seltskonna poolt organiseeritavas vabaharidustöös. Samal aastal asutati seltsi juurde segakoor, millega peagi ühines ka “Ühenduse” segakoor. Koorijuhiks hakkas Eesti muusikaelus tuntud tegelane Karl Leinus. 1938/39 aasta aruande järgi oli kooris 83 lauljat, neist 58 naist.

Nõmme Haridusselts muutus kohalikus kultuurielus koondavaks jõuks, millega 1930. aastal ühinesid laulu- ja muusikaselts “Ühendus” ning 1929. aastal asutatud teatriselts “Lämmeküne”. Seoses sellega muudeti ka seltsi nimi iseloomustamaks täielikumalt tema tegevust ja otstarvet – Nõmme Hariduse- ja Rahvamaja Selts. Liide “rahvamaja” tähistas ühtlasi üht tähtsat, valusat ja teostumatut osa Nõmme kultuurielus – oma rahvamaja ehitamist. Kultuuriüritusi, näitemänge ja kontserte viidi neil aastatel läbi mitmel pool üle linna. Esialgu Nõmme Heakorra Seltsi maja saalis, hiljem Rahvateatri hoones. Lisaks vabaõhulavadel Heakorra Seltsi aias ning restorani hoovis. Hiljem lisandusid ka kinosaalid. Samas asuti juba 1930. aastal planeerima oma tõelist rahvamaja – mahukat hoonet, kus oleksid harjutus- ja tegutsemisruumid kooridele ning näiteringidele. Paraku kulus kümmekond aastat vaid poleemikaks selle üle, kus võiks niisugune kultuuritempel asuda. Pakuti Nõmme keskust, Raudtee ja Apteegi (Mai) tänava nurgal olevat haljasala ja muidki kohti.

Nõmme RHS esimeheks oli aastast 1929 Hjalmar Mäe, 1935. aastal vahetas ta välja Alfred Teaste. 1930. aastatel lülitus töösse aktiivselt  J. Neumann,  kes valiti seltsi auliikmeks. Seltsil oli ka oma noorteosakond “Ennokorporatsioon” (asutatud 1930), mille liikmeid nimetati vastavalt kas Ennodeks (poisid) või Ennideks (tüdrukud).

Nõmme kultuurielu ei piirdunud siiski vaid nende kitsalt piiritletud kultuuriseltside tegevusega. Jõukohaselt lõid kaasa nii tuletõrje, kaitseliit kui ka Majaomanike Selts. Viimasel oli muuseas üks suuremaid sega- ning meeskoore Nõmmel. Ühendamaks kõikide seltside all tegutsevaid meeskoore ja -lauljaid, asutati Nõmmel isegi oma Meestelaulu Selts (1935).

Ühisel jõul viidi läbi ka kohalikke kultuuri suurüritusi – laulupäevi. Esimene neist toimus veel enne Nõmme linnaks saamist J. Neumanni ja Nõmme kirikuõpetaja Anton Eilarti  initsiatiivil 11. juulil 1926. aastal. Edasi jätkati regulaarselt 4-aastaste vaheaegadega. Kui I laulupäeval oli paarsada lauljat-mängijat, siis Nõmme II laulupäeval 22. juunil 1930 oli neid juba 1500. Dirigentide hulgas oli ka professor Juhan Aavik.

Kõige suurejoonelisemalt peeti Nõmme III laulupäeva 23. ja 24. juunil 1934, kus osavõtjaid oli üle 7000, laulukoore nii Nõmmelt kui mujalt. Aukülaliseks oli kindral Johan Laidoner, kes võttis vastu osavõtjate paraadi ning pidas avakõne. Dirigeerisid Juhan Aavik, Alfred Vedro, Mihkel Lüdik ja Karl Leinus.