Suur probleem oli Nõmmel aastaid olnud oma tuletõrje puudumine. Asi läks isegi nii teravaks, et kindlustusseltsid keeldusid siinseid majasid kindlustamast. Risk kahjumisse jääda oli selleks liiga suur. 1910. aasta 29. aprillil esitati kuberner Izmail Korostovetsile kinnitamiseks Nõmme Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi (VTS) põhikiri. Selle juurde käinud palvekirjale oli alla kirjutanud 11 isikut, esimesena muidugi Nikolai von Glehn. Omapoolse toetuskirja lisas maakonna politseiülem, kes rõhutas, et tuletõrje asutamine Nõmmele on „äärmiselt soovitav” ning isikud, kes seda taotlevad, „väärivad täit usaldust”. Kuberneri kinnitus saabus sama aasta 22. mail (4. juunil) ning tegevus võis alata.
Agaralt abistas seltsi Glehn, kes juba esimesel tegevusaastal kinkis 200-ruutsüllase krundi pritsimaja ehitamiseks. Arhitekt Otto Schotti kavandi järgi alustati ehitustöid 1912. aastal ning järgmise aasta 21. veebruariks saadi hoone katuse alla. 1913. aastal kinkis Glehn seltsi pasunakoorile pillid. Tema tingimuseks oli sealjuures, et suurte pühade hommikul kõlaks pritsimaja tornist tema lemmikviis „Ärgake, nii vahid hüüdvad”. See soov sai seltsile traditsiooniks. Samal aastal valiti Nikolai von Glehn koos kuberner I. Korostovetsiga Nõmme VTÜ auliikmeks.
1. jaanuarist 1912 saadi Ülevenemaalise Keiserliku Tuletõrje Seltsi ja sama aasta 18. märtsil Balti Tuletõrje Liidu liikmeks. Kasvas ka liikmete arv, uuteks tuletõrjujateks olid enamuses eesti soost mehed. Juba samal aastal kukutati läbi seltsi lipu kavand, sest sellel puudus eestikeelne tekst (lipp valmistati vastavalt sellele nõudmisele alles 1917. aastal). Olgu märgitud, et tuletõrje komandokeeleks oli alguses saksa ja alates 1913. aastast vene keel. 12. novembrist 1917 kinnitati aga komandokeeleks eesti keel.
I maailmasõja ajal võttis tuletõrje enesele kaks tähtsat omavalitsuslikku funktsiooni – elanike varustamise esmatähtsate kaardikaupadega (jahu, suhkur, petrooleum) ning turvalisuse tagamise. Nimelt moodustati 9. oktoobril 1916 Jaan Vaga algatusel 5-liikmeline toitluskomitee, kes taotles kubernerilt loa vastavate kaupade eraldamiseks ja jagamiseks Nõmme elanikele. 1917. aasta märtsil moodustati aga 11-liikmeline miilitsakomitee, kelle ülesandeks sai miilitsa loomine usaldusväärsetest Nõmme kodanikest, sõidulubade ja isikutunnistuste väljaandmine. Ajutiseks miilitsaülemaks määrati J. Vaga, liikmed värvati põhiliselt tuletõrjujate hulgast.
1920 – 1930. aastatel jätkus ühingu areng. 1928. aastal osteti esimene Chevrolet tuletõrjeauto koos “Verderup” pumba ja 1300 liitrise veepaagiga. Järgmisel aastal paigaldati pritsimaja torni häireaparaat “Pintshe-alarm”. Valmisid pritsimajad Kivimäel (1930) ja Liival (1932).
1931 osteti veel teine pritsiauto, seekord Willys-tüüpi auto baasil, 1600 liitrise veepaagi ning tsentrifugaalpumbaga (esimene taoline Eestis). Muutus organisatsiooniline struktuur: lisaks I pritsi- ja ronijate jaoskonnale kutsuti ellu II , III ja IV pritsijaoskond, auto-, sanitaar-, pääste- ja noortejaoskond. 1931. aastal asutati esimese omalaadsena Eestis tuletõrje naisring, kelle ülesandeks oli hoolitseda ühingu majandusliku ja kultuurilise heaolu eest. 1933. aastal see üksus likvideeriti, kuid asutati naisrühmad jaoskondade juurde. Muuseas, Nõmme tuletõrje oli ainuke Eestis, kus naistuletõrjujad suutsid asendada mehi sh iseseisvalt käsitseda tuletõrjeautot.
Eraldi üksusena tegutses 1929. aastal loodud Oit & Mäe lauavabriku tuletõrje komando, mis 1933. aastast tegutses omaette ühinguna. 1935. aastal lõi sellest lahku grupp, kes nimetas ennast Rahumäe VTÜ. Viimane ühines küll 1936. aastal Nõmme VTÜ-ga.
15-16. juunil 1935 tähistati suure pidulikkusega ühingu 25. aastapäeva. Sel puhul sai VTÜ uue lipu (lipud olid ka kõigil jaoskondadel); Hiiu kalmistul, 1929. aastal avatud tuletõrje matuseplatsil, õnnistati sisse mälestussammas (teostus firmadelt “Jürgens” ja “Aivaz”); pandi nurgakivi uuele pritsimaja (arh. Fr. Wendach, hoone valmis juba sama aasta 27. oktoobril ). 1939. aastal sai Nõmme tuletõrje tehniline arsenal viimase täienduse – osteti arvult kolmas tuletõrjeauto – Diamond T.
1937. aastal, mil tuletõrje formeeriti ümber Eesti Tuletõrje Korpuseks, toimusid muudatused ka Nõmme VTÜ-s. Loodi Harjumaa brigaad ning selle koosseisus Nõmme divisjon, mille pealikuks sai senine peamees Konstantin Sirotkin. Divisjon omakorda jagunes neljaks kompaniiks. Ühingu esimeheks jäi 1934. aastal valitud Aleksander Vastalu. Nõmme organisatsiooni tugevust näitab asjaolu, et tervelt neli selle liiget said Harjumaa brigaadi juhatusse: A. Vastalu abipealikuks, Ferdinand Jalandi vesivarustuspealikuks, Natalie Sirotkin naistuletõrje pealikuks ja Bernhard Methusalem juristiks. Brigaadi vaimulikuks oli hilisem Nõmme Rahukoguduse õpetaja Georg Klaus.
Peale Nõmme liitmist Tallinnaga 1940. aastal liideti ka siinne tuletõrje ühing Tallinna VTÜ-ga. Esialgu tegutseti aga edasi, tuletõrjet oli vaja ju igal võimul. 1981. aastal võeti vastu uus vabatahtliku tuletõrje põhikiri, mille järgi võis igas rajoonis ja vabariikliku alluvusega linnas olla vaid üks tuletõrje ühing. 28. maist 1981 likvideeriti 20 TÜ-d, nende hulgas ka Nõmme TÜ.