1908. aastal sai teoks Nõmme Heakorra Selts (Wohlfahrtsverein), omamoodi parlament, mis koondas kohalikud mõjukamad, põhiliselt saksa rahvusest inimesed. Selts registreeriti sama aasta  8. veebruaril Eestimaa kuberneri polkovnik Izmail Korostovetsi poolt. Esimeheks sai ärimees ja kohaliku sanatooriumi omanik Wilhelm Volkmann, vaimseks mootoriks oli muidugi Nikolai von Glehn. Juba järgmisel aastal pärast loomist valmis Õie ja Rohelise tänava nurgal seltsimaja, kus oli avar saal puhvetiga ning nägus aed vabaõhulavaga.

Oma ideede propageerimiseks ning kohaliku elu valgustamiseks pandi 1910. aastal käima ka ajaleht Nömmisches Wochenblatt. Viimane läks küll pärast 21 numbri ilmumist majanduslike raskuste tõttu hingusele.

Seltsi esimene suurem ülesanne oli Nõmme planeerimine, tänavavõrgu rajamine ning majade nummerdamine tänavate järgi. Seni oli krunte välja antud plaanipäratult ja majad paiknesid metsa all suhteliselt kaootiliselt. Tänavate aset täitsid tihti metsateed. Nii on 1899. aastal välja antud Vene sõjaväekaardil selgelt eristatavad üksnes praegused Valdeku, Õie, Kiige, Liiva ja Idakaare tänav ning Pärnu maantee(d). Majade märkimiseks kasutati ühist numeratsiooni kogu Nõmme jaoks, majanumber anti tavaliselt valmimise järjekorras. Maju eristati ka omaniku nime või mõne luulelise erinime järgi: Villa Baby, Villa Aspero, Onu Tomi Onnike jne

1908. aastal hankis selts turupidamise loa. Metsikult oli turgu peetud küll ka varem, jaama vastas üle raudtee. Hiljem viidi see teisele poole raudteed praeguse keskväljaku kohale. Lisaks turule vajas arenev asum kohta, kus nii suvitajad kui ka alalised elanikud saaksid osta esmaseid tarbekaupu. Esimene Nõmme pood asus vanas kõrtsis, kus peale märjukese müüdi tikke, petrooleumi, tubakat jms. Selts taotles ka Nõmme staatuse tõstmist iseseisva valla tasemele kuid alanud I maailmasõda tõmbas sellele kriipsu peale.

1920 – 1930-ndatel aastatel seltsi tegevus vaibus, 1940. aasta pöördelised sündmused lõpetasid selle aga sootuks.