Mõtted oma organisatsiooni loomisest hakkasid kohalike majaomanike peas keerlema kohe peale aleviõiguste saamist 1917. aastal. Tegudeni jõuti siiski alles kaks aastat hiljem, esimene majaomanike üldkoosolek peeti 25. mail 1919.  Põhikiri kinnitati  sama aasta  22. juulil ning Nõmme Majaomanike Selts oligi sündinud. Juba esimesel tegevusaastal kavandati uue ühenduse põhiülesanded, millest tähtsamaiks peeti kaasaaitamist oma ühistegevuse-, krediidi- ja kindlustusasutuse loomisel. 1920. aastatel need lootused, paljuski seltsi kaasabil, täitusid.

Aastatega kasvas seltsi kandepind, hakati mõtlema oma kodule. 1933. aastal üüriti endise Meyeri restorani maja Männi tänav 2, kus seni oli paiknenud linnavalitsus. 1939. aastal osteti see kaunis hoone päriseks. Siin arenes vilgas seltskondlik tegevus – seltsil oli oma segakoor, näite- ja naisring. Viimane korraldas käsitöö- ja köögikursusi, loteriisid. Näitering andis etendusi Nõmmel ja väljaspoolgi. Majas oli seltsi puhvet ja restoran. Pidulikult tähistati 1934. aastal seltsi 15. aastapäeva, mille puhul valmistati oma lipp.  Lipul oli Nõmme sümbolina kujutatud kolm mändi, taustaks tõusev päike. Sama sümbol oli tikitud ka seltsi laulukoori vormimütsile.

Seltsi tegevuseks oli eelkõige siiski majaomanike huvide eest seismine. Oma ideid propageeriti ajalehtedes. Eri aegadel olid seltsil oma väljaanded: “Nõmme Uudised”, “Nõmme Sõnumed” ja “Nõmme Sõna”. Võeti osa kõigist omavalitsuse valimistest kas oma nimekirjaga või koalitsioonis parempoolsete parteidega. Tandem majaomanik-üürnik oli oma vastuolude ja omavaheliste “lahingutega” just tolleaegse Nõmme edasikandev jõud.

Samas peab nentima, et Nõmme majaomanikud polnud sugugi homogeenne seltskond. Ka siin lahknesid huvid ja see avaldus organisatsioonilises vormis, paralleelsete ühingute tekkes. Nii moodustati 1930. aasta aprillis Nõmme Linna Majaomanike Ühing koondamaks nn uusi ja äärelinna majaomanikke vastukaaluks Nõmme “vanadele” peremeestele. Mõned aastad varem, 1925, oli loodud Nõmme Rendikrundivaldajate Selts. Sedavõrd, kuidas rentnikud oma maad päriseks ostsid, muutus see selts üha enam majaomanike ühenduseks. Viimane asjaolu kajastus ka nimes, mis pärast mitut muutmist hakkas 1931. aastal kõlama: Nõmme Majaomanike Koondis.

Isiklikel või poliitilistel kaalutlustel loodi veel Nõmme Ühendatud Majaomanike selts ja  Nõmme Majaomanike Keskselts.  Kõik need “perutamised” jäid aga üürikeseks. Kahe viimase ühenduse tegevus soikus peagi. 1930. aastate alul tehti korduvalt katset lõpetada omavaheline kemplemine ja ühendada jõud. Selle tulemusena ühines 5. aprillil 1933 Nõmme Majaomanike koondis Majaomanike Seltsiga. Nõmme Linna Majaomanike Ühing aga protsessiga kaasa ei läinud, säilitades iseseisvuse vabariigi lõpuni.

Nõmme Majaomanike Selts oli tolleaegsetest ühendustest suurim ning üks mõjuvõimsamaid. Paarikümne aastaga kasvas liikmeskond 39-lt (nii palju liikmeid oli asutamiskoosolekul) ligi 1000-le 1940. aastal. Seltsil oli 8 osakonda: Rahumäe, Valdeku, Vabaduse, Nõmme, Hiiu, Mustamäe, Kivimäe ja Pääsküla. Aktiivsematest liikmetest võib nimetada Jaan Vaga (ainuke seltsi auliige), tuntud ühistegelast Madis Käbinit, seltsi kauaaegset esimeest Nikolai Kivi, linnapea Ludvig Ojaveskit jt. Seltsi naisringi juhatas Pauline Vaga. Nõmme Linna Majaomanike Ühingu, millel liikmeid ligi 500, eesotsas seisis insener Artur Vanderer.