Tulevane Nõmme õigeusu preester Christofor Vink sündis 10. detsembril 1878 Tartumaal Sangaste vallas. Õppis Riia vaimulikus seminaris, õppeasutuses, kus saanud hariduse mitmed tuntud eestlased, sealhulgas ka president Konstantin Päts. Kiriku teenimine algas 1901. aastal Narva Kreenholmi õigeusu kirikus. 1908. aastal pühitses Riia piiskop Chr. Vinki preestriks. Järgnes töö Virtsu ja Pühtitsa kloostri kirikus Kuremäel. Vabadussõja ajal jäi ta enamlaste poolt ajutiselt okupeeritud territooriumile ja pidi end varjama. Et ellu jääda tuli kodumaalt lahkuda ja suunduda Venemaa avarustele. Aastatel 1919 – 1922 elas Chr. Vink Jaroslavlis.
1922 opteerus ta Eestisse ja asus elama Nõmmele. Siin möödusid ta elu viljakamad ja töörohkemad aastad. See oli aeg, kus Nõmme õigeusu kirik ja kogudus olid alles kujunemas.
Kiriku krunt oli saadud kingitusena Glehni perekonnalt küll juba 1912. aastal, kuid vahepealsed sõja-aastad lükkasid ehituse alguse edasi tervelt kümmekond aastat.
Kogudus kinnitati Sinodi poolt 20. juulil 1922, sama aasta 13. augustil pandi kiriku nurgakivi ja 24. augustil kinnitati Chr. Vink koguduse preestriks. Algas pingerikas ehitusaeg. Raha tuli koguda annetustena üle terve Eesti, korraldada heategevusüritusi ja loteriisid. Kiriku projekti tegi tuntud arhitekt Aleksander Vladovsky. Esimene vahesein toodi likvideeritavast sõjaväe kirikust Kalamajas (1939 asendati see Paldiski õigeusu kirikust äratoodud vaheseinaga). Kiriku ristid õnnistati 29. juulil 1923, hoone ise sama aasta 21. oktoobril.
Tolleaegne Nõmme õigeusu Johannese kogudus oli segakogudus. Kuus kolmel pühapäeval toimus teenistus vene, ühel eesti keeles. Tööd jätkus väljapool kirikutki. Koos luteri õpetajaga õnnista õigeusu preester seltside lippe, tähtsamata hoonete nurgakive ja hooneid endid. Väike kogudus ei võimaldanud preestril äraelamist. Kõrvalteenistust pidi otsima õpetajaametist Hiiu algkoolis ja Nõmme Vene Eraalgkoolis. Siin aitasid laialdased teadmised ja haridus – usuõpetus, kreeka ja ladina keel, muusika. Muusika oligi see, mis saatis teda kogu elu. Muusikalises keskkonnas kasvasid üles ka tema lapsed. Üks tütardest, Lia Vink-Leetmaa, oli omaaegne tuntud baleriin, oma koolkonna rajaja.
Chr. Vinki autoriteeti kirikuringkondades tõestab ülempreestri tiitel, tema valimine Harjumaa praostiks ja Sinodi esimeheks. Teenete eest kiriku arendamisel autasustati teda Piiskop Platoni mälestusmärgiga ja Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga (1940). Sõjajärgsetel aastatel lisandus sellele Vene õigeusu kiriku Püha Vladimiri orden.
Oma mõtteerksust säilitas Chr. Vink kõrge vanuseni. 1951 ilmus temalt “Õigeusu kiriku põhiviiside noodiraamat”, tööga Nõmme kirikus oli ta seotud surmani.
Chr. Vinki elutee katkes 4. aprillil 1972. Matusetalituse Tallinna Siselinna Neeva Aleksandri kalmistul viis läbi tolleaegne Eesti ja Tallinna metropoliit, hilisem Venemaa patriarh Aleksius II, mees, kelle ta ise kunagi oli Nõmmel ristinud.