Karl Kahro sündis 1. aprillil 1882. aastal Valgamaal Sangaste vallas. Tema haridustee piirdus nelja klassiga kohalikus vallakoolis. Kaotanud varakult oma vanemad, pidi ta ise endale leiba teenima. 1905. aastal omandas ta Valgas rätsepa kutse. Järgnes töötamine Riia ja Peterburi õmblustöökodades. 1916. aastal mobiliseeriti K. Kahro sõjaväkke, kuid õpitud amet päästis ta rindele saatmisest. Ka tsaarivägi vajas rätseppi ning K. Kahro töötas terve aasta Kroonlinnas, valmistades madrustele vajalikke mundreid. 1917 – 1918 oli ta taas tööl pealinnas, mis nüüd kandis Petrogradi nime.
1918. aasta lõpus tuli K. Kahro kodumaale. Vend Jakob Kahro oli Sangastesse rajanud tellisetehase ja kuni 1922. aastani leidis seal tööd ka tema. 1922. aastal suundus K. Kahro Tallinna ja töötas pealinnas taas rätsepana. Kodu otsinguil jäi tema pilk peatuma Nõmmel ja 1927. aastal sai temast Nõmme elanik.
Juba Tallinnas töötamise ajal täitis ta ka nö. perekonna ülesandeid – müüs ehitajatele telliseid. 1920. aastatel oli terves Eestis ehitusbuum, tellis läks hästi kaubaks ja nende valmistajatel olid head päevad. Teenitud raha vajas paigutamist ja Kahrode “impeerium” valis selleks kohaks Nõmme. Eesti kõige kiiremini arenev linn vajas hädasti administratiivhoonet ning selle ta sai. Karl Kahro asus vennalt saadud volitusega tegutsema. Osteti kokku krundid Nõmme keskuses, endise Gustavsoni restorani ja Mirjami talurahvapoe alused kinnistud. Mõlemad need hooned olid hävinenud tulekahjus ja rahalistes raskustes omanikud panid krundid enampakkumisega müüki. 1932. aastal algas ehitustegevus, juba järgmisel aastal valmis linnaarhitekt Fr. Wendachi projekti järgi hoone Pärnu maantee 90/92 (praegu 326), 1937. aastal aga Pärnu maantee 94 (praegu 328). Neisse esindushoonetesse (või nagu rahvas kutsus – Kahro pilvelõhkujatesse) kolisid peaaegu kõik Nõmme linna asutused, alates linnavalitsusest ja lõpetades apteegiga. Lisaks said siia ametikorterid linna ametnikud, ruumid majaomanike pank ja kindlustusselts ning mitmed kauplused. Majas Pärnu maantee 326 alustasid 1933/34 tööd üks moodsamaid tolleaegseid kinosid “Victoria Palace” ning restoran-kabaree “Maxim”. Sellega oli praktiliselt lahendatud ka linna keskuse küsimus. Kuigi see oli kavandatud 1926. aasta generaalplaaniga Hiiule, panid Kahrode rahad kõik paika. 1939. aastal osteti lisaks veel kino “Endla” (praegune Nõmme Kultuurikeskus), mille eest endisele omanikule maksti 7000 krooni. K. Kahro ülesandeks jäi kogu selle kinnisvara haldamine ning uute investeeringute otsimine. Nii pandi raha sisse ka 1937. aastal asutatud OÜ Kvarts silikaattellisetehasesse Männikul. Rikka mehena oli K. Kahro muidugi oodatud külaline Nõmme seltskondlikel üritustel, liige Nõmme Majaomanike Seltsis, Nõmme Auto Ühingus jm.
Headele aegadele järgnevad tavaliselt halvad. 1940. aastal saabusidki need eesti rahvale, ettevõtlikele inimestele aga eriti. 7. jaanuaril 1941 natsionaliseeriti kõik vendadele kuulunud majad Nõmmel, juba varem oli “töörahva” kätte läinud Sangaste tellisetehas. Kõige halvemast, arreteerimisest, esialgu siiski pääseti.
Saksa okupatsiooni ajal, juunis 1942, anti Nõmme majad K. Kahro ja tema vend Fritz K. hooldusesse, oktoobris 1943 aga tagastati (reprivatiseeriti) endistele omanikele. Seda rõõmu polnud muidugi kauaks. Juba järgmise aastal, koos uue nõukogude okupatsiooniga, natsionaliseeriti vara taas.
Äikesepilved kogunesid ka K. Kahro kohale –15. jaanuaril 1945 ta arreteeriti. Süüdistus – ta olevat politseile üles andnud inimese, kes tema maja katuselt andis signaale nõukogude lennukitele – oli liigabsurdne isegi tolleaegse repressiivsüsteemi jaoks. Sama aasta 13. märtsil süütõendite puudumisel kohtuasi lõpetati.
Vabadusse pääsemine ei tähendanud repressioonide lõppu. Suutmata tõestada oma tööstaaži, pidi K. Kahro esialgu elama ilma pensionita, elatuma juhutöödest ja oma asjade müügist. Alles raske haigus, insult, ja sellega kaasnev invaliidsus tõi kaasa toetusrahad.
K. Kahro suri 28. märtsil 1971 ja on maetud Hiiu-Rahu kalmistule.