Oskar (Oskar Eduard Gustav) Kansi (kasutatud nimekujud ka Kants ja Kantsi) sündis 6. juunil 1888 Pihkva kubermangus Strugi Krasnõi linna lähedases Domkino eesti külas. Juba varakult jäi ta orvuks ning pidi ise endale leiba teenima. 1900. aastal suundus ta Peterburi ning alustas õpipoisina sealsetes pagariärides. 1905-1909 oli O. Kansi sell Gezeli kondiitriäris, peale sõjaväeteenistus pidas 1911 – 1912 kondiitriäri Kaukaasias Gagras. Seejärel naases ta Peterburi ning töötas Nevski prospektil asuvas kondiitriäris. Omandatud kogemused võimaldasid O. Kansil 1914. aastal sooritada meistrieksamid. Järgmisel aastal asutas ta oma äri Tartus Rüütli tänaval. Kuid käis I maailmasõda ning peagi kutsuti püssi alla ka O. Kansi. Peale demobiliseerimist 1917. aastal likvideeris ta vahepeal allakäinud äri ning suundus koos perega Venemaale tööd jätkama. Mitu aastat peatus ta Tuapses, 1920. aastal opteerus aga Eestisse ning asus elama Nõmmele.

Esimene väike pagaritööstus avati Pärnu maanteel, praeguse aadressiga 253. 1. jaanuaril 1924 registreeris Nõmme alevivalitsus tema ettevõtte aadressil Raudtee 13. Juba paar aastat varem oli O. Kansi ostnud krundi Raudtee 33. 1930. aastal valmis seal maja, kus oli ruumi nii elamiseks kui ka pagaritöökoja tarvis.

O. Kansi pagariäri saavutas vaevalt kahe aastakümnega sellise tuntuse ja kuulsuse, et seda  meenutavad kõik vanemad nõmmelased. Fakt on seda hinnatavam, et restoranide, kohvikute jms. lõbustus- ja söögikohtade vähesuse üle tolleaegne Nõmme küll kurta ei saanud. Magusaid pagaritooteid valmistasid vähesel määral “Tulu” ja K. Sirotkini leivatööstus. Lisaks olid veel otsesed konkurendid-kondiitrid: E. Berg –  Apteegi 2, P. Lagebur – Põhja 12, J. Weber – Raudtee 15, E. Eesmaa – Pärnu mnt. 105, J. Raudma – Pärnu mnt. 174 jt. Kõik nad ja mitmed teisedki läksid aga õige peatselt “hingusele”, O. Kansi jäi, tema edu saladuseks oli eelkõige parem kvaliteet, paindlikkus ja konkurentsivõimeline hind. Selle aluseks oli aga raske töö, pidev enesetäiendamine ning uute toodete-retseptide juurutamine. Aastate jooksul lisandus veel ka nimi, firma, mida tunti, usaldati ja mis ei vajanud enam täiendavat reklaami. 1938 oli firma juba niivõrd tuntud, et avati oma müügipunkt Tallinna vanalinnas, Apteegi tänaval.

Lisaks tööle leidis O. Kansi aega osalemiseks ka Nõmme seltskondlikus elus. Ta oli aktiivselt tegev siinses majaomanike seltsis ja pangas, pidas lugu pillimängust ja aiandusest. Tema abikaasa Pauliine Kansi oli aga üks Nõmme naisselts “Avitaja” asutajaid ning kauaaegne juhatuse liige.

7. jaanuaril 1941 O. Kansi maja koos pagaritööstusega natsionaliseeriti. Endisel omanikul lubati “armulikult” oma endise maja ühes toas edasi elada ja esialgu ka pagaritööstuse baasil loodud artelli juhtida. Võis vaid õnne tänada, et kõige halvemast – arreteerimisest või küüditamisest – pääseti.

O. Kansi ei kaotanud siiski optimismi, veel sõjajärgsetel aastatel, töötades oma erialal edasi kohvikutes “Pärl”, “Tallinn” ja “Inturist”. Samas tundis ta elavat huvi oma endise kondiitriäri saatuse vastu, andes nõu ja abistades selle töötajaid alati kui tarvis.

O. Kansi suri kõrges vanuses 24. jaanuaril 1978 ja on maetud Liiva kalmistule, kuid tema alustatu jätkas oma elu. 1940. lõpus avati Raudtee 33 invaliidide artelli “Tarbeprodukt” kohvik-piimabaar. 1951 läks see asutus Tallinna Toitlustrusti alluvusse kohvik “Nõmme” nime all. Endise omaniku nimest ja aurast jätkus aga veel aastateks hoidmaks koha kvaliteeti ja populaarsust. Kuni nõukoguliku tööstiili lained ka selle mälestuse kustutasid … ning sellele järgnenud taassünd – praegu tegutseb samas majas kohvik „Köök ja kook“.