Voldemar Kõdar (1935. aastani Kõddar) sündis 9. juunil 1909 Saaremaal Kuressaares. Ta lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi reaalharu (1928) ja õppis seejärel fotograafiat Riigi Kunstitööstuskoolis Tallinnas. Töötas fotograafiõpilasena Kuressaares Nikolai Königsfesti juures. 1930. juunis kutsuti ta Saare kaitseväeringkonna poolt sõjaväeteenistusse ja määrati  6. üksikusse jalaväepataljoni Pärnus. Juba sama aasta oktoobris viidi ta üle Võrru, 7. jalaväerügementi, millele järgnes aspirantide klass Sõjakooli juures. 1931. aasta juulist oli värske reservohvitser – lipnik – jälle fotoaparaadi taga. Seekord viis ta tee Nõmmele, kus aadressil Kõver tänav 11 asus üks Tallinna fotograafi Eduard Sandati ateljeedest. 1931. aasta detsembris peremees suri ja senisest sellist ja abimehest sai meister – V. Kõdar asus vallutama Nõmme fotograafiaturgu. Sel ajal töötasid siin mitmed tema ametivennad – Rostislav Kristin (sajandivahetuse tuntud päevapiltniku Jaan Kristini poeg), Ioann Teterin, Aleksander Zipp  ning mitmed väiksemadki tegijad. Samas külje all oli aga veel Tallinn, kus töötasid väga tunnustatud fotograafid – vennad Parikased, Karl Akel jt.

Kõigest sellest hoolimata õnnestus V. Kõdaril läbi lüüa. Kõrvuti ateljeetööga rakendas ta oskuslikult reportaažfotot jäädvustades seeriatena paljud Nõmme sündmused – laulupäevad, asutuste-hoonete avamised ja nurgakivipanekud, seltside ja organisatsioonide üritused, tuletõrje paraadid jpm.  Need fotod teeb ajalooliselt eriti hinnatavaks täpne daatum ja sündmuse nimetus, mille ta kandis otse negatiivile. Hiljem lisas ta sellele veel kuupäevatempli foto tagaküljele. Kokku talletas ta üle 200 kohaliku ürituse andes nii hindamatu panuse Nõmme 1930. aastate ajaloo ja selles tegutsenud inimeste jäädvustamisel. 

Kõrvuti tööga kodulinnas saatis V. Kõdar nõmmelasi nende tegemistes mujalgi. Tuletõrjeüritused Sauel, Väänas ja Harkus; ühistegevusüritused Tallinnas; seltsiüritused Tallinnas ja isegi Pärnus – noor fotograaf laiendas oma haaret.

V. Kõdar rõhus oma töös kiirusele ja kvaliteedile olles samas aldis kasutama mitmeid tehnilisi uuendusi. Iga foto pidi olema pestud vähemalt läbi seitsme vee, fotopaberit võis puutuda vaid valgete kinnastega!

Koostöös saksa firmaga “Agfa” alustas V. Kõdar juba 1930. aastate lõpus katsetama värvilist diapositiivi jäädvustades esimesena Nõmmet tema värvide eheduses.  See uuendus jõudis Eestis laiemasse kasutusse alles  mitmekümne aasta pärast.

1941. a sõja puhkedes mobiliseeriti V. Kõdar kui reservohvitser punaarmeesse. Ta tegi läbi tööpataljoni õudused ning teenis seejärel 1. Eesti Tagavarapolgus Jelanskis. Saatus oli V. Kõdari vastu karm – ta hukkus tulekahjus 12. märtsil 1943 oma teenistuskaaslasi päästes. 

Tema tööd Nõmmel jätkas õpilane ja abiline Aleksander Rajasalu.