Salme Helene Eslas (s. Ploompuu) sündis 15. novembril 1904 Harjumaal Harku vallas Kadaka külas. Tema isa Johan Ploompuu oli tuntud põllumees ja ühiskonnategelane, üks Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi juhte, Asutava Kogu, II Riigikogu ja Harju maavolikogu saadik rahvaerakonna rühmas. Isa vend Jakob Ploompuu oli tuntud raamatukirjastaja. Ta andis välja ka piltpostkaarte sh. 20. sajandi alguse Nõmmest.
S. Eslas sai oma aja kohta väga hea hariduse. Ta lõpetas Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (1924) ja Tallinna Naiskutsekooli (1926). Selles Tõnismäel asunud nn. “pruutide koolis” oli ta ka ise 1930. aastate lõpus õpetaja, lisaks organiseeris kodumajandus-, käsitöö- ning kokakursuseid Kristlike Noorte Naiste Ühingu ja Eesti Naisliidu raames.
1926. aastal abiellus ta tuntud agronoomi ja hilisema Tallinna Eesti Majandusühisuse direktori August Eslasega. Koos asuti rajama kodu Nõmmele Nurme ja Raudtee tänava nurgale, koos kasvatati kahte poega. S. Eslas sukeldus kohe ka kodulinna seltskondlikku ellu, ühinedes vastloodud Naiskodukaitse Nõmme jaoskonnaga. Juba 1927, koos esimese põhimääruse kehtestamisega, valiti ta selle riigikaitselise ühenduse juhatuse liikmeks. 1929 – 1930 ning alates 12. augustist 1931 kuni likvideerimiseni oli ta aga Nõmme Naiskodukaitse esinaine.
S. Eslase õlule langes organisatsiooni väljaarendamine. Esimestel tegevusaastatel oli töö mõneti kaootiline, puudusid ühtsed reeglid. Siis võeti suund erialaste rühmade asutamisele, kus igale rühmale määrati omaette tegevussuund ja kus igaüks võis leida tegevuse, mis talle meeldis ja mida ta oskas. Nii loodi majandus-, toitlus- ja sanitaarrühm kui olulisemate suundade esindajad Naiskodukaitse tegevuses. Neist kaks viimast olid otseselt suunatud kaitseliidu tegevuse kindlustamiseks – toitlustamine ja meditsiiniteenistus manöövritel ning laskeväljal. Majandusrühma tegevuse põhisuunaks oli Naiskodukaitse ja osaliselt kogu Kaitseliidu rahaline kindlustamine. Selleks korraldati tuluõhtuid ning loteriisid. Loterii-allegri: see on 1930. aastate Nõmme ja Eesti seltsielu lahutamatu mõiste.
Lisaks nimetatud kolme rühma tegevusele pööras S. Eslas palju tähelepanu oma lemmikalale – käsitööle ja kodumajandusele. Kasu oli kahepoolne: Nõmme naised said vilumuse mitmesugust liiki näputöös ning valminud esemed pandi välja auhindadena jaoskonna ja malevkonna loteriidel.
Eesmärk oli tegelikult üks – tuua Nõmme naised (ja koos nendega ka lapsed) välja kodudest, õpetada neile kasulikke oskuseid ja anda neile võimalus tegutseda kodulinna hüvanguks. Tolleaegses meestekeskses ühiskonnas oli sellel suurem tähtsus kui tänapäeval oskame arvata.
S. Eslase teened Naiskodukaitse arendamisel olid vääristatud Valgeristi III klassi ja Naiskodukaitse teenetemärgiga. Korduvalt (1929 – 1930 ja 1931 – 1938) oli ta valitud Tallinna ringkonna juhatuse liikmeks. Peale Eesti okupeerimist pidi ta nägema oma elutöö kokkuvarisemist – 27. juunil 1940 likvideeriti Kaitseliit ja temaga seotud ühendused. Peagi järgnesid ka teised seltsid – jõuetus ja pidev arreteerimise oht.
Saksa okupatsiooni ajal töötas S. Eslas Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) toitlusasutustes. Sõjajärgsetel aastatel oli ta saksa ja eesti keele õpetajana mitmes Nõmme ning Tallinna koolis sh Nurme 40 asunud kinomehaanika koolis. Sellega kaasnes pidev hirm enda ja perekonna pärast. Abikaasa, kes 1941 – 1944 oli olnud Tartu maavanem ja ERÜ abidirektor, pidi end varjama, alul sugulaste juures maal ja tuttava juures Nõmmel, hiljem kodus põrandaaluses peidikus. Et August Eslast ei otsitaks, tuli ta kohtu kaudu surnuks tunnistada. See kaksikelu kestis kuni tema legaliseerumiseni 1957. aastal. Vintsutustest hoolimata elas S. Eslas kõrge vanuseni, ta suri 24. juunil 1990 ja on maetud Rahumäe kalmistule.