Ernst Dietrich Jaansoo ( kuni 1936 Janson) sündis 19. septembril 1895 Pärnumaal Tammiste vallas. Õppis Tartu gümnaasiumis ning Tallinna tehnikumis. 1914. aastal läks ta vabatahtlikult I maailmasõtta, teenis 1. ja 19. õhusõidupataljonis ning keemiapataljonis. E. Jaansoo lõpetas Petrogradi sõjaväeringkonna staabi juures meteoroloogia kursused ja teenis seejärel instruktor-meteoroloogina. Edasiõpingud Vladimiri sõjakoolis jäid pooleli saabunud revolutsiooni tõttu 1917. aastal. Ta sai sõjas põrutada ning sakslaste gaasirünnakus mürgitada.

Vabadussõjas oli E. Jaansoo nooremohvitserina Scoutspataljonis, Sakala partisanide pataljonis ning soomusrongil nr. 2. Sõja lõpuperioodil täitis ta Piirisaare komandandi kohuseid. 1920. aastal töötas ta Sõjaväe Teadete Kogumise Osakonna Tartu punktis ning oli seejärel polpol’i Tartu jaoskonna käsundusametnik.

1921. aastal astus E. Jaansoo välipolitseiniku raskesse ametisse. Esimeses teenistuskohas, Tartus, tõusis ta vanemkordnikust jaoskonna abikomissariks. 1. mail 1927 edutati E. Jaansoo Raasiku politseikomissariks ning 1. aprillist 1933 samale kohale Nõmme linnas. Nõmme politseile polnud see parim aeg. Eelmine komissar  A. Ivask istus “Patareis” süüdistatuna altkäemaksu võtmises. Ametkonna usaldusväärsus ja autoriteet vajas taastamist ja uus komissar suutis seda. Nõmme oli tol ajal jagatud viieks (1939. aastast kuueks) konstaablijaoskonnaks. Kõrvuti konstaablite-kordnikega oli Nõmmel ka oma kriminaalpolitsei assistent. Lisaks korravalvele ja kuritegevuse vastu võitlemisele oli politsei õlule tol ajal pandud linna sundmääruste täitmise jälgimine, passirežiimi kontroll, avalike ürituste registreerimine jpm. Rahvarikkamates kohtades – turul, linna keskuses, raudteejaamas – patrullis pidevalt kordnik. See oli süsteem, mille tõrgeteta töö eest vastutas komissar.

Aktiivselt sukeldus E. Jaansoo oma uue kodulinna seltskondlikku ellu. Reservohvitserina asus ta kohe juhtivale kohale KL Nõmme Malevkonnas, olles seal üks kahest kompaniiülemast. Nii sujus kahe jõustruktuuri – politsei ja kaitseliidu – koostöö ladusalt, ilma tarbetu rivaalitsemiseta. Tolleaegset ametimeest ja seltskonnategelast iseloomustas mitmekülgsus, erandiks polnud siin ka E. Jaansoo –  osalemine Nõmme Majaomanike Seltsis, kindlustus- ja loomakaitseseltsis ning seltsis “Nõmme Areng”. Nõmme Rotary Klubi liige oli ta selle asutamisest (1936) peale. Politseijuhina kureeris ta ka kohaliku vabatahtliku tuletõrje tegevust.  

Teenete eest politsei arendamisel ning seltskondlikus töös oli teda autasustatud Kotkaristi IV klassi (1935), Valgeristi III klassi (1940) ning Rohelise Risti II ja  III klassi teenetemärgiga. Tuletõrje poolt lisandusid hõberist ja II järgu kuldrist.

1940. aastal E. Jaansoo, nagu enamus eesti politseinike, vabastati ametist. Tööd tuli otsida mujalt, kõige muu kõrval olla isegi punaarmee 21. polgu arveametnik. 14. juunil 1941 tuli loogiline järg, arreteerimine. Süüdistused olid standardsed: töö politseis, kuulumine kaitseliitu, osalemine imperialistlikus sõjas (st Vabadussõjas), nõukogudevastane meelsus. Viimase jaoks hangiti tunnistus politseijaoskonna joodikust koristajalt, kellele komissar omal ajal oli “sule sappa” pannud. 4. märtsil 1942 kuulutati välja otsus – surmanuhtlus mahalaskmise läbi.

E. Jaansoo hukati 28. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sosvas. Tema nimi on jäädvustatud politseinike mälestusmärgil Rahumäe kalmistul.