Nikolai von Glehn (üldandmed)

Täisnimi: Alexander Nicolai von Glehn 16. juuli 1841, Jälgimäe mõis - 7. september 1923, Brasiilia Ema: Marie Caroline Auguste von Glehn,  neiupõlvenimi Burchart von Bellavary 1814-1862 Isa: Peter von Glehn 1796-1843 Abikaasa: Caroline Henriette Berg, 1847-1896 Lapsed: poeg Manfred, 20. mai 1867 - 1924 tütar Elsbeth, 30. juunil 1869 - 1931 poeg Nicolai, 21. mai 1872 - 23. mai 1872

Nikolai von Glehni suguvõsa

Glehnide  esivanemad põgenesid 16. sajandil usutülide tõttu Hollandist Saksamaale, Aachenisse. Sealt edasi asuti Lübecki ning 1659. aastal suundus üks suguvõsa haru Tallinna, kus Glehnide perekond ligi kaks sajandit kaupmeeste ametit pidas. Terve hulk (?) Glehne oli valitud ka Tallinna magistraadi liikmeiks, kuid ühtki neist ei võetud Balti aadlimatriklisse.

Jälgimäe mõis ja von Glehnide suguvõsa

XIX sajandil kuulus peaaegu kogu praegune Nõmme ala Jälgimäe mõisale. 1821. aastal ostis Peter von Glehn (Nikolai vanaisa) Jälgimäe Saku mõisa omanikult ning Eesti õlletööstuse ühelt rajajalt Carl Friedrich von Rehbinderilt. Värske omanik pidi lauale panema 110000 paberrubla ning 8400 hõberubla. (Paberrubla (Banco Note) ehk nn. assignaatrubla ja hõberubla kurss oli tol ajal ca 4:1. Seega oli Jälgimäe mõisa hinnaks ca 35000 hõberubla. LL).

Nikolai von Glehni haridustee

Nikolai  (Keila kiriku sünnimeetrika järgi Alexander Nicolai) von Glehni  lapsepõlv polnud kerge. Juba kaheaastaselt kaotas ta isa, pere ja mõisa eest hoolitsemine langes esialgu tema ema Marie Caroline Auguste õlgadele. Ema neiupõlvenimi oli Burchart von Bellavary. See Tallinna apteekrite suguvõsa sai tuntuks oma laialdase kultuurihuviga ning esimese Eestimaa eramuuseumi Mon Faible asutajana. Sellises peres kasvamine voolis ka noorest Nikolaist laia huvideringiga mehe. Tema haridustee algas Tallinna Toomkoolis (1853-1859), millele järgnesid õpingud Tartu Ülikoolis 1861-1864. Hiljem täiendas ta end Saksamaa ülikoolides meditsiinis, filosoofias, arhitektuuris; „tudeeris” lisaks ka aiandust, skulptuuri, puunikerdamist ja poeesiat.

Nikolai von Glehn ja Nõmme

Peale õpingute lõpetamist pöördus Nikolai von Glehni tähelepanu Nõmmele. Siia, Mustamäe nõlvale tahtis ta rajada endale kodu. Selle ümber aga kujundada linna koos kõige juurdekuuluvaga. 1866. aastal sai  Nikolaist lõplikult Jälgimäe mõisa peremees. Oma vennale ja kolmele õele maksis ta nende pärandiosa, kokku 50 000 hõberubla, sama aastal välja.  Leping sõlmiti Nikolai abiellumise päeval, 28. mail, värske mõisaomaniku väljavalituks sai Caroline Henriette Berg. Nende abielu õnnistati kolme lapsega, kellest kaks ka täisikka jõudsid – poeg Manfred, mõisa pärija, sündis 20. mail 1867, tütar Elsbeth 30. juunil 1869; poeg Nicolai sündis 21. mail 1872 kuid suri juba paar päeva hiljem 23. mail.

Nikolai von Glehn Nõmme asutajana

XIX sajandi keskpaigas hakkasid tallinlased korraldama väljasõite Sinistele mägedele (Mustamäe tolleaegne levinum nimi). Nii polegi imestada, et varsti pärast Tallinna–Paldiski raudtee avamist 1870.a.  pöördusid suvitajate pilgud värske tehnikaime poole.

Nikolai von Glehn kolib Jälgimäelt Nõmmele

1880. aastal, kui Nõmmel oli juba paarkümmend suvilat, otsustas Glehn Jälgimäe mõisa jätta oma poja Manfredi järelevalve alla ja ise Nõmmele asuda. Kõigepealt ehitas ta endale eluasemeks kõrge šveitsi stiilis kivivundamendiga maja.

Glehni loss

Lossi projekti tegi Nikolai von Glehn ise, ehitajateks olid Tallinna vanglast lepingu alusel suunatud vangid. Keskaegse rüütlilossi stiilis ehitis valmis 1. oktoobril 1886 ja sai nimeks Kõrgepea (Hohenhaupt). Niisugust kohta mainitakse siin, Mustamäe nõlval juba 1371. aastal koostatud alamsaksakeelses ürikus, millega ordumeister Wilhelm von Vriemersheim määrab Tallinna sarase piiri – van der hoge enes berges, de dat hoge hoved genomet is. (Ühe mäe tipp, mida nimetatakse Kõrgepeaks).

Glehni park

Pärast lossi valmimist hakkas Glehn selle juurde parki rajama. Plaani tegi ta taas ise ning jälle rügas ta selle elluviimiseks hommikust õhtuni. Parki otse lossi ette mattis Glehn oma sõiduhobuse ja püstitas hauale graniidist obeliski. Parki istutas ta puid-põõsaid, rajas alleed ja kõrvalteed. Teede äärde pani ta hulga suuri raudkive, mille üks külg siledaks lihvitud, heleda õlivärviga kaetud ning sellel tumeda värviga looduskaitseteemaline või lausa isamaaline salm. Näiteks: „Kes murdis siin oksa, mine tea, oli see koer või tainapea”. Ühe puuoksa murdmine võis tähendada keretäit Glehnilt endalt, seda said tunda nii mõnedki Nõmme üleannetud poisid.

Glehni Kalevipoeg, Krokodill ja teised rajatised

Raudkivi oli Glehni lemmikmaterjal. Sellest oli valmistatud ka tema tuntuim ja omapäraseim taies „Kalevipoeg”. Otsast lõpuni Glehni oma kätega ehitatud kuju oli tegelikult tema töö kokkuvõte, ausammas meistrile endale. Tegi ju Glehn selle, võttes modelliks iseenda, suurendades kõiki mõõtmeid neli korda. Töö ei möödunud viperusteta. Poolvalmis kuju kaotas tasakaalu ja kukkus ümber. Et äpardus ei korduks, sai „Kalevipoeg” tubli nuia toeks kätte. Kuju nimetas Glehn küll „Kalevipojaks”, kuid eeskuju võttis Saksa mütoloogiast, kus kangelasel seljas metsloomanahk koos sarvedega. Rahva reageering oli muidugi ühene: kuju hakati nimetama „Glehni kuradiks”. Autor oli selle peale väga nördinud ja olevat pannud kuju ette kivi...

Glehni perekonna hauaplats

Glehni abikaasa Carolina Henriette Marie (sünd Berg) suri 1896. aasta märtsis. Glehnide matusepaik asus tollal Keila kirikaias, kuid peremehe otsus oli teine: abikaasa haud pidi olema lossi lähedal Mustamäe nõlva all, nii et kallis paik oleks lossi akendest näha. Sobiva koha leidiski ta paarsada meetrit kallakust eemal. Matusepaik (Grabstätte) pidi Glehni arvates saama pühalik-müstiliseks kohaks. Selleks kujundas ta kraavide abil saared ning rajas tiigid. Saartele istutati puid: haabu, kaski, kuuski. Nende kohin, haavalehtede värelemine ja voolava allikavee vulin süvendasid harrast meeleolu. Üle kraavide olid rajatud raudkivist sillad, samast materjalist olid valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millel marmorrist....

Glehni pargitorn

Viimase ehitisena valmis 1910. aastal pargitorn. Algselt oli see planeeritud tunduvalt kõrgem, kuid nõrk ja liiga kitsas alus ei lasknud ehitust jätkata. Nii jäi kõrguseks kavandatud 43 meetri (20 sülda) asemel 25 meetrit. Tornis oli rida ühetaolisi kortereid, mida Glehn kavatses välja üürida. Paraku ei leidunud soovijaid ja ehitis leidis kasutamist õunahoidla ning muidugi suurepärase vaatetornina, kust hea ilmaga paistis Soomegi kätte.

Nikolai von Glehni algatused Nõmmel, saun-vesiravila ja kool

Nõmme – aasta läbi kuurort! Sellisena reklaamiti teda aastakümneid. Kuurort vajas aga raviasutusi. Esimese saun-vesiravila või vannimaja, nagu seda tollal nimetati, rajas Glehn 1894. aastal. See asus Glehni majas nr 27 (tolleaegse üldise numeratsiooni järgi), mis paiknes metsaalal praeguste Põllu, Mai, Metsa ja Silla tänava vahele jäävas ruudus. Saunameheks oli Glehni veovoorimees (ehk trossimees) Johannes Jaanson. Asutuses oli kaks vannituba, riietusruum ja eluruumid pererahvale. Vesi tuli kaevust käsitsi välja vinnata ning pliidil kuumaks ajada. Pakuti võrdlemisi laialdast „menüüd”: soola-, sipelga-, kuuse- ning männikasvuvanne. Vannimaja töötas suvekuudel kella 8–12.

Nõmme areng 1900-1909

Aastatel 1900–1909 tekkis Nõmme arengus seisak. Selle peamiseks põhjuseks oli mitterahuldavad transpordiolud, mis ei suutnud enam sammu pidada üha kasvavate vajadustega. Lisaks püsielanikkonna suurenemisele muutus Nõmme järjest populaarsemaks väljasõidukohaks. Nii oli nädalavahetustel ja pühadel rong viimse võimaluseni koormatud. Samas ei arvestanud sõiduplaan ka Tallinnas tööl käiva lihtrahva vajadustega. Seetõttu tuli tihti tööl käia jalgsi, mis aga tähendas lisaks 10–12-tunnilisele tööpäevale veel vähemalt 15-kilomeetrist matka.

Projekt „Nõmme tööstus“ 1902

Saamaks üle tekkinud seisakust, otsustas Glehn Nõmmel tööstust arendada, kindlustamaks sellega inimeste hõivatust kohapeal. Kuid... olles küll majandust õppinud, oli ta väga ebapraktiline kõrge fantaasialennuga mees. Nii nägi ta vaimusilmis isegi Nõmme sadamat, laevad pidid Kopli lahest kanalit mööda otse Mustamäe nõlva alla sõitma.

Usuelu arendamine Nõmmel, Manfred von Glehn

Nikolai von Glehni poeg Manfred leidis omakorda kutsumuse Nõmme usuelu edendamises ning tegi seda üpris aktiivselt. Juba 1893. aastal asutas ta Jälgimäe baptistikoguduse, oli selle esimene vanem ja jutlustaja. Kümme aastat hiljem, 1903 jätkati tegevust Nõmmel praegusel Puuvilja tänaval endise mehaanikatöökoja ruumes.

Majanduslikud raskused ja tegevuse lõpuaeg Nõmmel

Rahapuudust ja kaotusi kompenseerisid esialgu Glehni muud, Tallinnas ja Saksamaal asuvad kinnisvarad. Peagi aga tuli need müüa ja obligatsioon teha ka Jälgimäe mõisa peale. Krahhist pääsemiseks kirjutas ta 1909. aastal varandus poeg Manfredi nimele, kes ka ise oli juba 1907. aastal asunud isa juurde Kõrgepeale. Jälgimäe mõis aga anti rendile.

Von Glehnide lahkumine Eestist

1914. aastal algas I maailmasõda, millega kaasnes saksavaenulikkus. Šovinismi maaniat sai omal nahal peagi tunda ka Glehn, keda valekaebuse alusel kahtlustati spioneerimises. 1915. aastal saadeti Kõrgepeale sapöörirühm uurima tema ehitatud „kahtlasi” objekte. Milleks muuks need ikka olid püstitatud, kui mitte Saksa allveelaevadele signaalide edastamiseks? Operatsioon lõppes torni ukseavade kinnimüürimise ja „Kalevipoja” lõhkumisega. Viimasest löögist Glehn ei toibunudki.

Von Glehnide sugupuu