Rahapuudust ja kaotusi kompenseerisid esialgu Glehni muud, Tallinnas ja Saksamaal asuvad kinnisvarad. Peagi aga tuli need müüa ja obligatsioon teha ka Jälgimäe mõisa peale. Krahhist pääsemiseks kirjutas ta 1909. aastal varandus poeg Manfredi nimele, kes ka ise oli juba 1907. aastal asunud isa juurde Kõrgepeale. Jälgimäe mõis aga anti rendile.

Oli selge, et Nikolai von Glehni isevalitsuse aeg Nõmmel oli lõppenud. Kasvava asumi arengu ainuisikuline juhtimine hakkas üle jõu käima inimesele, kes hilisema teatrimehe Voldemar Panso väga tabava iseloomustuse järgi „nägi ikka suuri kõrgusi ja vägevaid tippe ja seepärast jättis alati silmapaari vahele aluse, mis peab ometi kandma neid vägevaid lõppe ja tippe”.