Nõmme – aasta läbi kuurort! Sellisena reklaamiti teda aastakümneid. Kuurort vajas aga raviasutusi. Esimese saun-vesiravila või vannimaja, nagu seda tollal nimetati, rajas Glehn 1894. aastal. See asus Glehni majas nr 27 (tolleaegse üldise numeratsiooni järgi), mis paiknes metsaalal praeguste Põllu, Mai, Metsa ja Silla tänava vahele jäävas ruudus. Saunameheks oli Glehni veovoorimees (ehk trossimees) Johannes Jaanson. Asutuses oli kaks vannituba, riietusruum ja eluruumid pererahvale. Vesi tuli kaevust käsitsi välja vinnata ning pliidil kuumaks ajada. Pakuti võrdlemisi laialdast „menüüd”: soola-, sipelga-, kuuse- ning männikasvuvanne. Vannimaja töötas suvekuudel kella 8–12.

1907. aastal asutas Wilhelm Volkmanni Nõmmele juba tõelise sanatooriumi, mille kuulsus levis aastatega üle Euroopa ja laia Venemaa. Paraku oli tema esimene nõue, et vana vannimaja suletaks. Rahalistes raskustes siplev Glehn pidigi seda tegema.

Mis on üks linn ilma koolita! Kummaline, kuid tõsi: Nõmme esimeseks haridus-kasvatusasutuseks sai 1897. aastal asutatud alaealiste poiste koloonia või nagu seda ametlikult nimetati: Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaik. Veerandsajale 10–18-aastasele kasvandikule mõeldud asutus paiknes selleks ehitatud palkmajas umbes kilomeeter Glehni lossist Pääsküla poole Hallikivi raba veeres. Tööpäeva pikkus koloonias oli kümme tundi, sellest neli õppimine ja kuus kehaline töö. Idee autor ja käivitaja oli muidugi Nikolai von Glehn ise. Paari aasta pärast leiti asupaik niisugusele asutusele sobimatu olevat ja see viidi 1900. aastal Tallinna Magasini tänavale.

Tühjaks jäänud hoonesse aga asutas Glehn kooli, kus said tasuta haridust tema tööliste lapsed. Mujalt õppima tulnud tasusid õppemaksu neli rubla aastas. See raha läks õpetajale Glehni poolt makstavale palgale lisaks. Nii oli tegu erakooliga, mis tegutses kaheaastase algkooli programmi järgi. Siin töötanud õpetajatest on tuntuim Albert Valdes, hilisem Tartu ülikooli anatoomiaprofessor, kes jagas nõmmelastele kooliharidust aastatel 1904 kuni 1906.

1906. aastal jõuti taas arusaamisele, et Hallikivi raba on koolile kõrvaline ja ebasobiv koht. Kool toodi üle Nõmme keskusesse, alul Männi ja Raudtee tänava nurgale (praeguse Nõmme põhikooli vastu) ning seejärel Pärnu maanteele. Vastuolude tõttu koolmeistri ja Glehni vahel suleti kool 1908. aasta kevadel, kuid avati sama aasta sügisel juba kroonu algkoolina.