Aastatel 1900 – 1909 tekkis Nõmme arengus seisak. Selle peamiseks põhjuseks oli mitterahuldavad transpordiolud, mis ei suutnud enam sammu pidada üha kasvavate vajadustega. Lisaks püsielanikkonna suurenemisele muutus Nõmme järjest populaarsemaks väljasõidukohaks. Nädalavahetustel ja pühadel oli rong viimse võimaluseni koormatud. Samas ei arvestanud sõiduplaan Tallinnas tööl käiva lihtrahva vajadustega. Seetõttu tuli tihti tööl käia jalgsi, mis aga tähendas lisaks 10–12-tunnilisele tööpäevale veel vähemalt 15-kilomeetrist matka.