Saamaks üle tekkinud seisakust, otsustas Glehn Nõmmel tööstust arendada, kindlustamaks sellega inimeste hõivatust kohapeal. Kuid … olles küll majandust õppinud, oli ta väga ebapraktiline ja kõrge fantaasialennuga mees. Nii nägi ta vaimusilmis isegi Nõmme sadamat, laevad pidid Kopli lahest kanalit mööda otse Mustamäe nõlva alla sõitma.

Esimese etapina asus Glehn 1902. aastal ellu viima plaani, mille nimeks „Nõmme tööstus”. Püstitati kolm valukuuri-metallitöökoda, tegevust alustasid mööbli-, seebi-, liimi-, vorsti- ja köievabrik. Kavas oli isegi „mustusetehase” rajamine ehk sõnniku tootmine Nõmme liivase pinna väetamiseks. See plaan oleks peaaegu lõppenud Glehni kottiajamisega vihaste majaomanike poolt.

Ettevõtete iga oli paraku lühike. Valukuurid ei hakanudki tööle – kogu raha kulus ühe kelmi muretsetud vanadele seadmetele, mis aga osutusid töökõlbmatuteks.

Teised ettevõtted siiski töötasid mõnd aega: liimivabrik praeguse elevaatori lähedal, köievabrik Puu (end. Köie) tänaval, mööbli- ja seebivabrik sealt Nõmme keskuse poole Pärnu maantee ääres ning vorstivabrik praeguse Nõmme Muusikakooli hoones. Vorstivabrik töötas teadaolevalt 1912. aastani, seda pidas talupoeg Villem Ever. „Kombinaadi” koosseisu kuulus loomalaut, tapatall, vorstitööstus ise ning liha-vorstipood. Neist esimesed kaks paiknesid eraldi hoonetes. Kauem tegutses veel üksnes köievabrik: pikk kuur, kus töölised tagurpidi käies köisi keerutasid.

Lisaks raskustele tööstuse asutamisel oli Glehnil probleeme ka võlgade ning üüride sissenõudmisel. Nagu juba mainitud, toimus kruntide müük enamasti võlgu – „ostu nime peale”. Lepingujärgsed summad aga laekusid visalt, nii nagu ka temale kuuluvate korterite ja majade üür, mida ta käis ise sisse nõudmas.