XIX sajandi keskpaigas hakkasid tallinlased korraldama väljasõite Sinistele mägedele (Mustamäe tolleaegne levinum nimi). Varsti pärast Tallinna – Paldiski raudtee avamist 1870. aastal pöördusid suvitajate pilgud värske tehnikaime, rongi, poole.
Parem ühendus tekitas soovi siia kindlamalt kanda kinnitada. See ühtis ka Glehni plaanidega. 6. oktoobril 1873 andis ta välja esimese suvilakrundi õuenõunik Johan Pihelmannile. Rahvajutu järgi olevat ta seejuures lausunud: „Seie saagu lenn”.
Plaan plaaniks, kuid esialgu oli asi linnast veel kaugel. Sajandivahetuseni arenes Nõmme siiski üksnes kui suvitus- ja väljasõidukoht. Glehn soodustas kõigiti suvilate ehitamist. Pidurdavaks asjaoluks aga kujunes esialgu Balti eriseadus, mis keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Maad sai ainult rentida. Kuid Glehn oli visa ja sai 1880. aastal vastava loa. Sellega eraldus Nõmme administratiivselt Jälgimäe mõisast ja allutati Saue vallale.
Esimeste kruntide ruutsüllast (ca 4,5 m2) võttis Glehn paarkümmend kopikat. Aegamööda, koos nõudluse kasvuga, tõusis ka hind ning ulatus Esimese maailmasõja alguseks juba paarikümne rublani. Kui krundi ostjal oli raskusi ehitise püstitamisega, tuli Glehn taas appi – võttis enda peale ehitusplaani koostamise või isegi ehitamise oma materjalist. Sealjuures leppis ta tihti väikese sissemaksuga, mis vahel ulatus kõigest paarikümne rublani. Ülejäänud võlaosale sõlmiti tavaliselt leping maksetähtajaga kuni 99 aastat.
Samas jäi Glehn raudseks ühes nõudmises: iga ehituskrundilt maha võetud puu asemele tuli istuda uus! Nii hakkasid Nõmmel mändide kõrval levima ka lehtpuud ja kuused.
Koos ehituskruntide väljaandmisega üritas Glehn kujundada oma tulevikulinna põhiplaani, arvestades sealjuures ka rahvuslikke ja seisuslikke vahesid. Lõuna poole raudteed oli kavandatud suvilate ala, sinna kerkisid esimesed majad praeguste Valdeku, Rohelise, Õie ja Mai tänava piirkonda, kuhu asusid elama peamiselt sakslased. Seda kutsuti tol ajal Uus-Nõmmeks. Mai, Metsa, Nurme ja Põllu tänavagapiirnevasse kvartalisse kavandas Glehn linna raekoja.
Põhja pool raudteed, Pärnu maantee, Idakaare ja Glehni tänava ümbruses oli piirkond suvilate jaoks. Vana-Nõmmeks kutsutavas piirkonnas olid omanikeks põhiliselt rikkamad eestlased ja kadakad (? kadaka-sakslased). Harku ja Põhjakaare tänava ümbruses sai krunte töörahvas. Sealsed elanikud käisid valdavalt tööl Tallinnas ja pidid tõusma koos kanadega. Lisaks peeti siin palju kodulinde-loomi ja ümbruskond rõkkas seetõttu kukkede kiremisest. Kanaküla (Hühnerseite) – niisuguse, veidi halvustava nime sai piirkond Nõmme teistelt elanikelt.